Seoses ka siin blogis tõstatunud teemaga Alveri auhinnast meenus mulle, et õige jah, "Seitset maailma" tahtsin ju lugeda. Põhjuseid kaks, esiteks muidugi on tore vahel näha, kui vahvalt teised saavad muudkui reisida, kui ise pead kodus passima, ja teiseks tahtsin anda oma karmi hinnangu raamatule, millest võib igasuguseid asju oodata.
Eeldatavasti on raamatust kuulnuile teada, et tegu on reisiromaaniga, mis sündinud avantüristide blogi põhjal ja mille tahakaanele on kirjutet, et võib võtta natuke nagu ka ilukirjandust. Mainitud ilukirjanduse piisa annavad asjale juurde ehk erinevad psühhedeelsed kogemused, neist tulenevad mõtted, nägemused, tunded ja arusaamad, seega on ilukirjanduse mõiste teataval määral õigustatud. Ise eelistan seda nimetada ikkagi reisikirjanduseks (mitte et sellel määratlusel üldse väga palju tähtsust oleks).
Lühidalt sisu: Lõuna-Ameerikas turistitsevatelt neidudelt röövitakse "normaalseks" reisiks vajalik kraam (arvuti, fotokas, märkmik jms), mille puudusel muutub ka reisi olemus: klassikalise steriilse reisi asemel sukelduvad neiud kohalike alternatiivkultuuride esindajate erinevatesse maailmadesse (seitse maailma!). Ning sellest algabki kirjeldatav reis, seiklus, romaan. Mis on iseenesest tõesti pisut ebaklassikaline reisiromaan, kuna kirjeldab rohkem isiklikke kogemusi, mõtteid, tundeid kui ümbritsevaid inimesi, loodust, tavasid, ning pole ka just väga sügavuti mindud ümberkaudse ajaloo, kultuuri ja tavade mõistmisel, mis "tavalises" reisiromaanis vist rohkem esikohal. Selles mõttes võiks muidugi raamatu kui reisiromaani lugeda ebaõnnestunuks või vähemalt väga viletsaks.
Aga seda muidugi juhul, kui reisiromaani mõistet võtta hirmus jäigalt. Siinne avardab silmaringi alternatiivmaailmade, -inimeste ja -kommete teemal. Mis on minu arvates väga tore, kuna taolise maailmaga ei puutu just iga reisija kokku.
Üks teema veel. Müstika ja usk. See on võrdlemisi läbiv teema, kuigi mitte vist päris tahtlikult. Mulle tundub, et eestlastel oleks justkui kinnisidee vältida kõike, mis tundub müstiline, arusaamatu, religioosne, viimane on veel eriti... piinlik. Igatahes, kui mitte muud, siis nii tunduvad mõtlevat teose autorid (või kas reisiromaanis peaks ka vältima autori ja minategelase samastamist?). Ja siis on neil käsil reis, mis viib väga kummalistele juhustele, nägemustele, kogemustele, inimestele, ning tähtede ja taevaga kõnelemine on järsku igati arusaadav tegevus. Põnev on aga, kuidas see teosesse kirja on pandud. Auotrid justkui oleks kogenud midagi, millest tavamõistete ja -arusaamadega aru ei saa, aga nüüd tagasi olles ja sellest kõigest kirjutades hoiavad ikka kangekaelselt kinni sellest, et nood kogemused olid lihtsalt... kummalised. Ja praegu on selle üle turvalisem naerda (vähemalt lugejate nähes). (See, kuidas juhtunut seletada psühhedeelsete ainetega, on hoopis teine teema.)
Enne lõpetust veel üks kriitikapiisk. Teose viimased umbes 20 lk kadusid kuhugi ära. See tähendab, hakkasid järsku venima, kaotasid teost läbinud haaravuse, olid sellised... segased ja natuke isegi üleliigsed. Nagu ei oleks viitsinud enam kirjutada. Aga asi võib olla muidugi ka minus endas: lugesin raamatu nii kiiresti läbi, et lõpuks võisin olla lihtsalt väsinud.
Kui mu tekstist seda muidu aru ei saanud, siis ütlen veel selgelt üle, et tegelikult oli see üks tore raamat.
sirp:
VastaKustutahttp://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11028:protees-kasvab-tiivaks-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3307
No kui sa oled jutu kord nii kaugele ajanud kui enne viimast kahtkymmet lehte, siis on raamatut ka ysna keeruline vähegi talutaval viisil lõpetada. Yks Johannese ilmutusraamat meil ju juba on.
VastaKustuta