George R.R. Martin – Mõõkade maru. Teras ja lumi (2010)

“Kas sa arvad, et ma tulin läbi poole maailma selleks, et veel üks tühine kuningas veel ühele tühjale troonile aidata? Seda sõda on peetud aegade algusest peale, ja enne kui see lõpeb, peavad kõik inimesed valima, kummal poolel nad seisavd. Ühel pool on R'hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal. Tema vastas seisab Suur Teine, kelle nime ei või välja öelda, Pimeduse Isand, Jää Hing, Öö ja Õuduse Jumal. Me ei pea valima mitte Baratheonide ja Lannisteride vahel, Greyjoyde ja Starkide vahel. Me valime kas surma või elu. Pimeduse või valguse.” (lk 363-364)

See on vist esimene raamat sarjast “Jää ja tule laul”, mida kohe algusest peale sai mõnu ja põnevusega loetud (kuna eelmist tõlget sai ammu loetud, siis muidugi käesoleva raamatu lõpuni sai vaevelda mälupuuduses – eks probleem selleski, et olen vahepeal unustanud lugeda käesolevale raamatule eelnenud teost, paganama poolikud väljaanded, midagi ei saa aru!). Hea, et siin on vähem eelmiste osade lasteaiajuttu, et millised lapsed kellega mängisid ning kuidas pojad ja tütred mehistuvad. Lühidalt võiks raamatu kokku võtta Hargla sõnadega: “Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.” Tõde on külm ja leegitsev, karunegi.

Nimede uputus on teadagi vägev. Raamatu lõpus on 38 lehekülge suguvõsade kaupa tegelaste registrit, milles orienteerumiseks oleks omakorda registrit vaja. (Naiivse üllatusega selgus, et varasemalgi raamatul selline register.) Poliitiliselt korrektset mõtlemist ei leia siit ka tikutulega otsides, vähemalt pole järjekordseid intsesti kirelõõme (no hea küll, ühes Samwelli peatükis sünnitab tütar isale poja, ja noh, Jaime on Jaime). Selles raamatus on Robb ja Catelyn vähe tagaplaanil ning esil eelkõige põgenike ja vangide probleemid (Arya, Jaime, Jon, Davos, Bran). Ja Lannisteride taaskindlustumine, Baratheonid vaaguvad kaotusvalus ja Starkid on peale edu pea kaotanud. Üleüldse ei mäleta, et keegi nõid Melisandra oleks varem ruulinud, aga näe, päris põnevat liini ajab. (Halloo, oleks võinud ikka eelmist raamatut lugeda, või kuidas.)

Jätkuvalt igavaim on Daeneryse ja ta lohede liin, keegi raisk võiks neiu pea maha lüüa ja sarjast unustusse tõugata, kaua võib mingit lohepläma ja hobujuttu taluda. Tyrion kipa nagu ikka (aga siiski jääb tarkuses papale alla). Oh, ja Mance Rayder ja arktilised neandertallased mammutite seljas! Ja elav laip Beric! Mõneti see kuningate ja isandate ja lindpriide lõputu nagistamine meenutab ehk Šoti klannide rivaalitsemist, ei tea, pole samas lähemalt lugenud, lihtsalt sarnane mulje jäänud. Kihvtist pealkirjast hoolimata Martin tegelikult lahinguid ei kirjeldagi, ehk vaid Samwelli külmunud mälulünkades üht ränka tapatalgut; enamasti on vaid hukkamised ja köndistamised ja üksiktaplused. (Pooliku) raamatu lõpus jõudsid kaks venda kogemata suisa silmside kaugusele, asi seegi, kümnendas raamatus saadavad kaarnaga teineteisele tere. Aga, raip, põnev on, hakka või originaalis edasi lugema.

Kui keskit peaks huvitama, siis peatükid jaotusid nii: 7 – Arya, 5 – Jaime, Tyrion, Jon, 4 – Catelyn, Davos, 3 – Sansa, Daenerys, Bran, 2 – Samwell (+ proloog). (On vist raske kirjeldada seda WTF hetke, kui hakkasin lugema kellestki Davosest kuskil mahajäetud saarel.)

Paar silpi veel. Peab ütlema, et raamatu välimus mõjus lugemakutsuvalt, et ikka suurelt “mõõkade maru” ja siis need ristatud hõõguvad mõõgad (natuke meenutab Metsatölli mingit plaadikaant). Ja puuduvad enamvähem trükiapsakad, mis on sellise tellise ja üleüldse eestikeelse fantaasiakirjanduse puhul tähelepanuväärne. Hea töö.

“Kuidas ma saangi mõelda sellest, mida ma vaevu mäletan? Kunagi oli mul Rajamaal loss ja üks naine, kellega ma olin tõotanud abielluda, kuid täna ei leiaks ma seda lossi enam üles ega oskaks öelda, mis värvi juuksed sellel naisel olid. Kes mu rüütliks lõi, vana sõber? Mis oli mu lemmiktoit? See kõik kustub mälust. Ma mõtlen vahel, et ma sündisin selles tuhametsas verisel rohul, tule maitse suus ja auk rinnas. Oled sina mu ema, Thoros?” (lk 551-552)

ulmekirjanduse & baas
segane maailm
kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht