Johanna Maria Prangel – Spunki otsides (2010)

Kuna ma ei suuda ja ei oska raamatu sisulist poolt hinnata, siis mõned tähelepanekud välisest küljest.

Raamatut lugemata torkab kohe silma esikaas, mis ei kutsuks mind raamatut ostma. Miks autor, kes ilmselgelt tahab olla lugejaga sõber, endale niimoodi kuuli jalga laseb? (Minu jutt on mõttetu ses suhtes, et Prangeli järgi edeneb selle raamatu müük enam kui hästi.) Mõnda aega olen omaette mõelnud, et võiks luua raamatute kaanekujunduste nö sotsiaalabi. Ehk siis kunstikõrgkoolide üliõpilased võiks koolitöödena luua esikaante kujundusi, mida siis valmiskujunduse soovijad võiks kasutada (sest, vabandage väga, tihti pole raamatukaanel suurt pistmist raamatu sisuga, ehk siis vabalt võiks kasutada selliseid võrdlemisi tundmatu päritoluga korralikke töid (iseküsimus on samas teksti paigutamine kaanele jms – ka sellega võib totralt palju nihu keerata)). Muidugi võiks kasutada ka vabatahtlike ja amatööride ja algajate jne kujundusi. Sellisele kaanekujunduse sotsiaalabile võiks autor saada ligipääsu näiteks peale ISBNi omandamist (et ei toimuks mingit kirjastuste ahnitsemist või asjatut reserveerimist vms). Tasu olgu pigem sümboolne (ikkagi koolitöö ja sotsiaalabi) ja kujundaja nime kasutamine sõltuks selle tegija soovist (samas oleks see muidugi päris normaalne enesereklaami võimalus) vms. Või noh, ühesõnaga, põhimõte on lihtne ja detaile saab selgemaks leppida ja maksud makstud. Ja muidugi – selle kogu kasutamine poleks mingil juhul kohustuslik, igaühel on võimalus ise oma teost kaunistada nii, kuis soov (sest koguga võib samuti kaasneda nivelleerumine vms). Mitte et Prangeli teose välimus kuuluks silmi kriipivaimate hulka, ent tuletas igati meelde, et pahatihti on just väikekirjastuste ja üksiküritajate kaanekujundused üpris pelutavad.

Aga viimaks tagasi teksti juurde.

Pole just hea maitse tekstis tihedalt kasutada selliseid üldtuntuid emakeelseid sõnu nagu “mina-minu-ma-mu”. Või no kasvõi proovida lauset alustada mõne muu sõnaga kui “mina-minu-ma-mu”, isegi see mitmekesistab ja värskendab autori väljendust ning pakub lugejale kena enesetunde. (Muidugi, kui selline on ükskõik millise autori soov ja vajadus, siis kes keelab.)

Raamatus seikleb üheskoos 7 naist, aga ei suuda neid eristada, on justkui minajutustaja Maria ja siis on sarnased hääled, mis talle vastavad või vastu vaidlevad. Naiste iseloomustused on muidugi eripärased, aga väga see tööle ei hakka, vahel suisa ehmatab, kui korraga antakse trükiruumi mõnele vaiksemale naisele, kes see veel on jne. Vaat et abikaasa Janek on teine selgemalt eristuja (kuigi vahepeal ajasin teda lootusetult segi Raidoga).

Ei kujuta ette, kui autobiograafiline see tekst on, igatahes ise lugesin puhtalt fiktsioonina. Mõnes kohas võiks ehk tunduda, et autor tegeleb vähe “ärapanemisega”, mis ei kuulu just normaalse kirjandusteose juurde (kuid muidugi – reegleid pole). Aga samas – tegemist on (vist?) varjunime kasutava autoriga, seega minategelase kõikvõimalikud autori nimega tekstis esinemised võib olla kerge- või raskeloomuline lugeja ninapidivedamine. Või siis mitte.

On üks hea ja julgustav asi ning see on autori soov jutustada ja väljenduda, inimesel on, mida öelda. Aga. (Miks peab alati “aga” ütlema?) (Ei pea.) (Ent seekord siiski.) Kergelt kahtlen, kas autoril oli soov teksti esitada ühe segase värgina või kirjandusliku mänguna. Raamatu teksti võiks nimetada mõneti jutustamissegaduseks, jutt hüppab ei tea kuhu ja pagan teab mis aega ja tegelased kipuvad segunema, ja otste üheshoidmine meelelahutuse asemel mõjub justkui kakoru mõistatamisena. Eriti segane on Tõstamaa situatsioon – mille pärast on selle alguses (lk 74-87) täiesti kiiva kiskuv mälestuste ja unelmate osa? Miks see nii hirmpikalt on? Parem lühemalt edasi anda või siis omaette teksti kirjutada. Saan aru, et Prangel pidas vajalikuks edasi anda kõiksugu kujundlikke kõrvallugusid, mis rohkem või vähem teksti illustreerivad ja sügavust lisavad. Aga see kõik on nii segaselt kokku löödud, et tekib kahtlus, kas autori selge soov kommertsedu saavutada ei seisa mitte savijalgadel. Mitte et mulle suuremat huvi pakuks raamatud, mis tahavad võimalikult paljudes lugejates huvi tekitada, aga lihtsalt äratab imestust, et miks autor tegeleb – nagu eelpoolgi öeldud – enesele kuuli jalga laskmisega. Jah, muidugi minajutustaja mitmel korral räägib, et naistejutud käivad eiteamillistes keerdkäikudes ja kuidas mul fantaasia lendab, aga päris niimoodi ei saa ka loota, et kirjutatuna see samavõrd lõbustav või kaasakiskuv oleks (ehk siis suuline ja kirjalik kõne ei kipu vabalt üle kanduma omavahel). Et jah, ajaviitekirjanduslike ambitsioonidega tekst mõjub paradoksaalselt oma segapudrususega hoopistükkis pretensioonika ilukirjandusliku katsena (mille puhul ma jälle ei väida, et jah, selline peabki tõeline kirjandus olema jne). Või on tõesti autor kuratlikult veidralt andekas ja petab mõnuga minusuguseid lihtsameelseid.

Lõputu tõlgendus kõiksugu sündmustest (no näiteks II maailmasõja oludest ja tagajärgedest) ja argiteadmistest esitatakse (vist?) nö tibilikus nihkes, et lugeja saaks muudkui ahhetada, et “issand mis naised” (või siis öelda: jee). Pikapeale muutub see võte, võiks öelda, tüütavaks, või noh, kaotab oma võlu ja kummastava löövuse. Arutlus elu eesmärgist (lk 53-60) on kõigiti depressiivne (raamatus on veel arutlusi töökultuurist ja netikasutusest jms). Ja muidugi jutud meestest kui sellistest, mis on samas (vist?) naise vaatepunktist igati normaalsed ja mille vastu ei kobiseks midagi. (Õnneks on maailmas igasugu naisi!) (Loodan.)

Natuke võiks autor nimede õigekirja austada. Eks kõnekeelsete väljenditega võib igaüks väljenduda nii kuis tahab (lemmikuks jäi “jumal hauta!” (lk 131), mis on omal veidral moel naljakaski).

Et siis sedapsi. Käesolev kirjutis pole selleks, et sapiselt peldikuseinana möliseda, vaid ehk aitamaks autoril pisut mõtiskleda loodu ja loodava üle. Või on Prangel tõesti üks saatanlik kirjaneitsi, kes mind häbitult (ja hästi) ninapidi vedas. Olen segaduses.

“Muidugi ei saa öelda, et sellised ajuhiiglased ka tänapäeval kuhugi kadunud oleks, lihtsalt sovjeti-monstrumi asemel on nad võtnud väheke teise vormi. Nüüd on asemele tekkinud kasvõi Suured ja Tähtsad Juhid, kes näevad täpselt oma nina ette, on võimust ja ahnusest pimestatud ning ei suuda ega taha kuulda midagi muud peale oma mõtete ja oma hääle kaja. Kõik, mis jääb neile arusaamatuks, on vale ja vihastab neid, sest sellist asja ei saa olemas olla, millest nemad aru ei saa ja kui ongi, siis on see vale, sest muidu nad ju saaks aru. Nad ei suuda kuulata uusi ideid ega ettepanekuid, sest äkki juhtub, et kellelgi teisel on õigus, paremad ideed, igaks juhuks tuleb need juba eos ära keelata, sest need ideed võivad ohtlikuks muutuda. Nad ei suuda oma mõtteid uuendada, minna kaasa uute voolude ja suundadega, nad tahavad olla kinni “omas”, sest vaid “omas” on nad kõige targemad, kus ei ole neile vastast. Väljaspool “oma” võib juhtuda, et neist on targemaid. Kui nad kasvõi korra tunnevad, et keegi on neist targem või asjalikum, hävitavad nad selle juba eos, nad tallavad need inimesed maatasa või saadavad minema, sest neil on võim seda teha. Ja hoidku jumal selle eest, kui keegi julgeks kahelda Suure ja Tähtsate Juhtide otsuste õiguses. Issand halasta, selle armetu inimlooma peale, kes oma suu lahti teeks. Väikest Inimest ei kuula Suurte ja Tähtsate Juhtide juures keegi, ainult siis kui sa suudad olla Pugejast Väike Inimene ja rääkida seda, mida Tähtsad Juhid tahavad. Muul juhul ole parem vait! Jah, kui järgi mõelda, siis ega väga palju muutunud polegi. Küüditamine või koondamine, reisisaatjaks või kunstnikuks jalatsivabrikusse, riigile vilja või valijale kartuleid – eesmärk ja tulemus on ikka üks ja sama. Sovjet-monstrum on küll kadunud, kuid tema asemel on tekkinud suhteliselt sarnaste joontega modern-monstrum.” (lk 89-90)