Nurjatult lõbus tekst, majesteetlikult hullumeelne proosa, kindlasti üks selle aasta parimaid raamatuid.
Autor on võtnud pähe, et kirjutada üks melodramaatiline lugu oma noorpõlvest 1950. aastate Limas ehk oma esimese abielu lugu, mis sündis Mario (18) ja Julia (32) vahel. (Arusaamatul kombel on kirjastus seda reklaaminud 30 aastase vanusevahena – kas tõesti poleks saanud kasvõi tõlkijaga konsulteerida enne tagakaane reklaamteksti koostamist? Ma muudkui ootasin, et millal siis ilmub välja pea viiekümneaastane naine, aga no ei kuskilt.) Kas on just vaja seda teksti lugeda Vargas Llosa autobiograafiat pisut silmas pidades, on muidugi iseasi, mina lugesin puhtalt fiktiivse jutustusena.
[Vabandust, aga ei suuda adekvaatselt kirjeldada, miks just see raamat on hea. No lihtsalt on.]
Kui juba Mario eluke oma suguvõsa ja raadiojaama uudistetoimetuse vahet pendeldades on küllaltki lõbusalt seebilik, siis omakorda ohtralt ja ohtralt ja küllaga lisab melodraamat Mario-Julia peatükke eraldavad kuuldemängude lood, mida kirjutab Pedro Camacho, kes teeb neid 24/7 sellele raadiojaamale, kus Mario töötab. Ja need lood... need lood on oh kui hullud (no seebilikus mõttes siis). Camacho on boliivlasest hull geenius, kes raamatu jooksul areneb loomulikul teel edasi hulluks hulluks – ja eks see avaldu tekstideski. (Peale selle, et ta kirjutab kuuldemänge lakkamatult, peab ta kindlasti neid ise lavastama – nt lk 110-114 ehk kuidas hingega kuuldemängu teha.)
Igas Camacho loos “parimas eas mees, viiekümnendates”, kelle välimuseks on “lai laup, kotkanina, läbitungiv pilk, ausameelsus ja headus ise”. Ja muidugi nurjatud argentiinlased, keda Camacho maaniliselt põlgab (vahepeal saab Argentiina valitsus õige kurjaks selle Peruu raadio peale, aga et tollasele Peruu diktaatorile sobis säändne siunamine, sai raadio edasi tegutseda). (Lugedes võiks iga argentiinluse salvamist kohates midagi toredat teha, võtta pits viina ja hüüda “ole!” või midagi.) Ühesõnaga, lood on sellised kreisid ja väärt omaette romaane.
“Saadik tõi ka mõningaid näiteid, mis tema kinnitusel ei olnud valitud sihilikult, vaid mida keegi diplomaatilise esinduse personali hulgast, keda “sedasorti raadiosaated huvitasid”, oli huupi üles tähendanud. Ühes näites kinnitati, et Argentina pealinna meeste kurikuulus mehelikkus olevat müüt, sest peaaegu kõik nad olevat homod (ja enamasti passiivsed homod); teises aga, et Buenos Airese peredes, mis elavat väidetavalt pead-jalad koos, on kombeks lasta kasutuks muutunud pereliikmetel – vanuritel ja invaliididel – nälga surra, et nende arvelt kokku hoida; siis veel seda, et veiseid peetakse ekspordiks peamiselt sellepärast, et argentiinlaste tegelik maiuspala on hoopis hobuseliha; seda, et laialt levinud jalgpallivaimustus ning sellega kaasnevad pallihoobid pähe on kahjustanud rahvuskehandi geene, millest andvat tunnistust oligofreenia, akromegaalia ning muude kretinismi vormide üha ulatuslikum vohamine sealse kollakaspruuni veega jõe kallastel; ning sedagi, et Buenos Airese (“tõelise maailmalinna!”, nagu kiri protesteeris) kodudes olevat kombeks õiendada oma ihulisi vajadusi samas toas, kus süüakse ja magatakse, lihtsalt ämbrisse...” (lk 141-142)
Aga. Et Camacho läheb järjest hullumaks, siis hakkavad raamatu keskpaigast ta tekstid tõesti kiiva kiskuma, varasemate lugude tegelased ilmuvad välja ja kleepuvad tegevusse ja moondused teevad kukerpalle (ja see segadus ajab tõepoolest itsitama, hea grotesk ruulib). Sellest võiks joonistada päris värvika skeemi, kuidas Camacho tegelased eri juttudes põimuma ja moonduma hakkavad, psühhoterapeudist saab nunn ja siis pilastaja või mis iganes. Ja no üleüldse, mida paganat neis lugudes üldse juhtub (olemata ise inimvihkaja, oli vast kõige humoorikam see, kuidas Marroquini lastevihkajaks koolitati). Kui raamatu algul on Camacho kui põrunud Peruu Stanislavski, siis lõpupoole ta üldse kaob, jäävad vaid palavikuliselt pekslevad apokalüptilised looräbalad (no tegelt Mariol vaja ju armuasju ajada, pole tal suurt aega geeniusega koos olla, pool maailma on vastu ta suhtele Juliaga). Kõlab segaselt, aga ei oska oma vasikavaimustust mõistetavaks muuta, asi on vinge.
Ausalt öeldes ei oska seostada Camacho jutustusi Mario ja Julia lõõmava armulooga. Ohjaa, Mario kirjutab samuti kirjanduslikke palakesi (eelkõige oma suguvõsa juhtumitest), aga need nooruslikud lookesed ei kipu sõprade ja Julia silmis just suurt vaimustust esile kutsuma (aga ega siis noor kirjanikuhakatis jäta vorpimist).
Ahjaa, üks asi on sellist raamatut jumalavallatu eestlasena lugeda, aga mida küll arvaksid tõsiusklikud katoliiklased – sest noh, kõiksugu pühaduseteotusi on siin ikka küllaga. Mõneti ebatüüpiliselt on viimane peatükk igati melanhoolne.
“See oli naine, kellele oli kingitud kaunis hääl, et hüvitada mingilgi moel seda äparduste kuhjumit, mida kujutas endast tema keha. Tema vanust oli võimatu ära arvata, kuigi ta oli kindlasti vähemalt nelisada aastat vana. Sündinud brünett, blondeeris ta oma juukseid, mis õlgkollaste tuustidena granaatpunase turbani alt välja kõrvadele tikkusid, õnnetuseks neid küll päriselt katmata, sest kõrvad olid tal tohutu suured, kohutavalt harali ja nagu ahnelt iga välismaailmast tulevat signaali püüdmas. Aga kõige silmatorkavam tema juures oli lõualott, ripnevate nahavoldikute kukkur, mis tema kireva pluusi rinnaesisele langes. Tema ülahuult katsid udemed, mida oleks võinud vuntsideks nimetada ja tal oli jube komme neid rääkides käega siluda. Tema sääred olid kängitsetud pika säärega elastiksokkidesse nagu jalgpalluril, sest ta kannatas veenilaiendite all. Igal teisel juhtumil oleks tema külaskäik minus uudishimu äratanud. Aga tol õhtul olin omaenda muredega liialt kimpus.” (lk 256-257)
tavainimene
sehkendamine
ohsakas
südamelähedaselt
sirp
postimees
raamatukoi lugemislood
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar