07 detsember, 2010

Mati Unt – Doonori meelespea (1990)

Unt tungib kartmatult Eesti vampiiride salalikku maailma! Paljastuvad Koidula ja Michelson! Verdtarretavad juhtumid! Peale neid öid ei ole enam miski endine! Kes on Poder? Miks Laosson laevalt maha kargas? Kuhu kadus kanu murdnud rebane?
Ok, nali naljaks, nii hull nüüd asi ei ole.

“Mitmes oma teoses olen jõudnud taksosabani ja siis kirjelduse katki jätnud. Sest peaks kirjeldama taksosaba, inimesi seal – küllalt represantatiivne pilt -, oma ootust, pärast aga sõidu ajal kümne kilomeetri jooksul aknast avanevat vaadet, erinevaid linnaosasid, ja olekski justkui valmis pilt Soome lahe äärsest poolemiljonilisest endisest hansalinnast, nüüdsest pealinnast.
Õudusega märkan, et praegugi jätan pooleli.
Käsi ei tõuse.
Ei taha kirjeldada elu.
Teisalt – ei taha Tallinna pähe ka vaba fantaasiat välja pakkuda.” (lk 11)

Viimati lugesin seda raamatut vist oma 10 aastat tagasi, siis arvatavasti ei torganud nii väga silma raamatus kirjeldatud nõukogude lõpu aja kiiksuga olme ja plakatlikud iseseisvuspüüdlused (vampiir, kes toetab isemajandavat Eestit (lk 156) – see mõjus arvatavasti ühtviisi jaburlõbusalt nii ilmumisajal kui nüüdki). Raamat romaani kirjutamisest või lihtsalt Undi egotripp või õigemini hea näide sellest, milline ei tohiks üks tavapärane romaan olla (ja see vabameelsus teebki teksti toredaks). Undi loba ehk jõuproov näitamaks kirjutamisoskust, kõiksugu mõttetud kõrvalkõrvaltegelased, kes üleüldse loosse ei puutu ja on vaid atmosfääriks või illustreerivad autori mõtteuide. Ja no muidugi need teatmematerjalide tsiteeringud, kuidas saaks nendeta olla. Huvitav, mis küll inspireeris Unti sellist romaani kirjutama? Või ei andnud Koidula rahu. Või lihtsalt üks lõbus ajaviide. Ja no 1990. aastal ilmus ikka puhast kulda - “Öös on asju”, “Kuum”, “Indigo” ja ehk veel miskit eesti romaani kullafondist.

“Kas ma ei rääkinud sellest? Võib-olla ongi õigem, et vaikisin. Kahtlased ja perspektiivitud seosed romaani tegelaste vahel panevad pea valutama, suhete ämblikuvõrk sunnib nördima.” (lk 77)

Noored vampiirkirjanduse huvilised võiks selle raamatu kallal hambaid murda. Andra vampiirilugu saanuks ehk nõrgalt Undist lähtuda – aga see on väheusutav.

“Mõtlesime veel, et võib-olla tahtis Greifer viimse võimaluseni varjata oma ülemuste eest – kindlasti olid tal ülemused, kõigil on – piinlikku fakti, et Joosepist sai vampiir. Kuid ükskõik kui palju me ka ei mõelnud, ikka jõudsime välja ühele lõpptulemusele: kes neid härrade asju teab. Sest lõppude lõpuks oli ka nende suhtumine vampiiridesse ebaselge ja ambivalentne. Väga raske on ühendada irratsionaalseid ja ratsionaalseid struktuure. Kasutan seda sõnapaari harjumuspärases hinnangulises tähenduses: meie lugejale jääb mulje, et esimese all mõtlen ma tegelikult irreaalset, teise all aga reaalset, ja tahan ehk – mine tea! - öelda, et vampiire pole olemas, Greifer aga on olemas; või veel enam – maagilisi kurje jõude pole, aga poliitika on, ja mis seoseid saab nende vahel olla peale sümboolsete või siis metafoorsete? Õieti tahan ma rääkida sellest, et väga raske, ehkki võrgutav on otsida isomorfiat tuntu ja tundmatu vahel.” (lk 142)

esimene armastus
ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar