12 detsember, 2010

Michael Crichton – Järgmiseks (2010)

Pooleldi järg “Andromedale”, ainult et... kõvasti kaasaegsem. Päris põnev ja mõtlemapanev lugu, mis kaanepildist ja sarjast hoolimata võiks olla üpriski sobilik kingitus mõnele tõsisemale inimesele (no kes ei loe igasugust tilu-lilu) – et ikka tänapäeva eetilised probleemid ja nii, geenide patenteerimine ja inimkudede kaubastamisest (need väljendid võetud tagakaanelt) ehk üsna groteskne lugu seda ümbritsevast seadusandlusest. Tehakse uuringuid, vassitakse, tööstusspionaaž, röövitakse laipadelt luid ja elavatelt kudesid. Mnjah, lohutu on see Crichtoni nägemus. Aga hallpapagoi Gerard on muidugi üle prahi. Autor pole kirjanduslikult just põnevate väljendujate hulka kuuluv (“13. sõdalane” samas tundub senini ootamatu üllatusena), aga selline telegrammlik stseenijada on siiski igati seeditav. Hmm, ja tõlge, “6,4 jalga” peaks ikka olema “6'4 jalga” (ehk 192 cm).

Sel aastal on “Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud kolm päris head raamatut – Vinge, Spinrad, Jeskov (eks tekita põnevust, mis tulevane Tarlap olla võiks); ka möödunud aasta oli ehk kolm teistest paremat teost (Hughart, Powers, Stross).

Surnu naine, pr John J. Weller, kaebab meid kohtusse tema tütrele kudede ebaseadusliku väljastamise eest.”
Milline on juriidiline seisukoht?” küsis Marty Roberts.
Ebaselge,” ütles McCormick. “Juriidiline osakond ütleb, et tütar on pereliige ja tal on täielik õigus saada kudesid, et ta saaks lasta neid analüüsida haiguste osas, mis tütrele edasi võisid kanduda. Probleem on selles, et ta tegi isadustesti, mille tulemused osutusid negatiivseteks. Seega ta ei ole tema tütar. Võib väita, et seetõttu oli kudede väljastamine ebaseaduslik.” (lk 61)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar