Riina Rossa – Rahapada ehk Toodu ja Maali imelikud seiklused töö- ja rahamail. (2002)

“Maali nii oli selle naise nimi, kellest ma kirjutan, sulle, armas lugeja ilma ilustamata loo. See oli eriskummaline lugu, mis väärib, et ma natuke meenutan seda eriskummalist elu. Maalil oli Toomas, kodus kutsuti teda Tooduks. Toodu oli vähe koolis käinud ja üldse oli ta natuke imelik mees, tema suurimaks huviks oli rahalugemine. Aga, et raha lugeda, selleks peab ka raha olema. Toodu teadis, et rahalugemine on hea asi, aga töö tegemine veel parem asi. Toodu tegi igasuguseid lihtsaid töid, aga ärimees ei olnud Toodu veel kunagi olnud. Küll proovis ta luudasid teha. Suuremas linnas läheb luudasid palju vaja. Toodu käis mitmes metsas ringi, tegi oma viissada luuda valmis. Tänavapühkijad, aga ei ostnud tema käest ühtegi, sest Toodu luuad olid kallid. Tema ei teadnud kunagi, kui palju teised luuameistrid oma luudade eest küsisid.” (lk 1)

Selline on siis raamatu avalõik. Puuduvad oskused mõtteid korrastada peale säändse teose lugemist (no üllatus-üllatus). Jälle niivõrd vaba keelekasutus, et vapruse ja vabameelsuse eest võiks medali anda. Pluss on see, et iseenesest on tekstist leitav tegevus (võrreldes eelmise raamatu kummalise vaikeluga), põhimõtteliselt nagu mix Lembest, Padust ja kellestki kirjaoskamatust.

Omamoodi hämmastav, kui aeglaselt kulges selle 16 lehekülje lugemine, oma kolmveerand tundi sai selle kallal nikerdatud.

Võibolla on nii eripärane ja vabameelne keelekasutus tingitud sellest, et keegi lohakam inimene on autori käsikirjalist teksti arvutisse trükkinud? Või lihtsalt enesekriitika puudumine. Ei tea, tasub uurimist.

Paar sõna siis loo tutvustamiseks. Toodu muudkui kõrbes oma varasemate äridega kuni hakkas sugulastelt mädarõika juurikaid varastama ja neid kasvatama ning siis toodangut Tartu turul müüma. Sai kõvasti raha ja ostis tootmiseks ja perele elamiseks linnas maja, kuhu samuti asutas koerakuudi alla salajase rahapaja, mille olemasolu paljastas naisele oma surivoodil – naine pidi omakorda rahapada täitma ja selle siis tütrele jätma (vahepeal on küll nagu juttu kahest tütrest). Nojah, nainegi sureb viimaks ja tütar leiab selgeltnägija abiga rahapaja. Rublast sai vahepeal kroon, aga ei tost ole häda.

Ei oska muud öelda kui hämmastavalt ootamatu kirjutus, anderkraundi paralleelmaailm.

“Hüvasti, armas, lugeja, järgmiste lugudeni.” (lk 16)