Ohoh, selle aasta vägivaldseim raamat (alljärgnevaid tsitaate ei soovita lugeda südamehaigetel ja teistel), hardal jõuluajal lugemiseks on ikka päris ebasobiv. Aga kes teab. Kui eelmise raamatu lõppedes sai Zenobia pärast muretsetud, siis... nojah. Kui Martin on makroajalugu (tähtsad tegelased liigutavad nuppe), siis Kusnetsi triloogia sobituks Martini tegelaste vahele mikroajalooks, ehk kõik need tundmatud ja otsatud lõustad kuskil lõputus madinas, oma arust tegijad vennad, aga tegelikult prügikalad. Huvitav, kui Kusnetsi ja Kunnase triloogiad teineteise kõrvale laduda, kumb on tüsedam virn?
“Tumedad varjud visklesid edasi-tagasi ses arusaamatus möllus, milles anti hoope, sajatati vaenajaid ning surdi külma tera pistest. Keegi röökis surmapiinades viseldes, sooled kui maod avatud kõhuõõnest välja siuglemas, kellegi jahtuval laibal tallati, murdes juba koolnud ribisid ja sundides surnud meest viimast õhtusööki välja oksendama. /-/ Ruum nägi jõletu välja – otsastraiutud jäsemeid, vereliga, sisikonda ja ebaloomulikus asendis ihusid olid kõik kohad täis ning mõni laipadest lohises laeva iga õõtsatusega edasi-tagasi, nõnda libedaks oli inimrasv põrandalauad immutanud.” (lk 38-39)
Raamat algab, kestab ja kestab ja lõppeb actioniga (tuleb välja, et eelmise Kusnetsi raamatu puhul kaebasin staatilisuse üle – siin seda probleemi pole). Natuke see paneb kahtlema autori normaalsuses, kui lugeda siit sadade lehekülgede kaupa detailseid vägivallategusid (Hagari koomiks pole enam kunagi naljakas ega midagi), millest selline vägivalla iha põhjalikkus. Aga paratamatult pisut hull saabki selliste tekstide autoriks olla, normaalsed inimesed häid raamatuid ei kirjuta. Kusnetsi tekstide maailma võiks iseloomustada kui õilsalt jõhkardlikku (oma tahumatute või allakäivate külgedega), eelmised osad olid kui ettevalmistused siin plahvatavale mitmekülgsele möllule. Cantiumi lahinguks valmistumine (lk 324-359) ja lahing ise (lk 359-398) on ikka ülieepiline ja igati detailne, sellele järgnev Uus-Wulfgardi vallutamine (lk 512-573) on varasematest tapatalgudest veelgi verisem ja võikam.
Tekib vaikselt küsimus, et kas mõni eesti autor on seni üldse kirjutanud nii veriselt või õigemini naturalistlikult mõnest (vanaaegsest) lahingust? Mitmed värvikad seigad kõiksugu vägivaldsustest – nt haavatud mees röögib kui võitlustuhinas kaaslased ta munadele astuvad (lk 365) või kui väljapudenenud soolikad mähkuvad jalgade ümber kui jänesepaelad (lk 570), noh, selliseid seigakesi on rohkesti ja võikalt. Raamatu finaal on muidugi Sophoklese ja teiste antiikautorite tragöödiate vaimus ja mõõdus, kõigi oma tegude eest tuleb mingi hetk vastust anda jne. Huvitav loome, lõpuks ei oska nagu kellegi poolt olla või kaasa elada. Ja mis siis järgmises triloogias olla võiks? Ethelwulfi neim ja Auluse seiklused Londonis? Võimalusi jaguks.
“Surevad setukad röökisid võikalt, sulanud maapind oli trambitud püdelaks poriks ning seda segati väljalöödud ajude ning ohtra verega. Beanstani poeg karjus, taipamata isegi, mida, ning andis üha hoope. Keegi wealhidest ei söandanud talle otse peale tungida, seda enam, et laipadest oli tekkinud Kimbrungi ümber suisa kuhi ja selleks, et jõuda löögiulatusse, oli vaja turnida üle viskleva, karjuva ning ägava hunniku, millest asjata püüdsid eemale roomata haavatud.” (lk 371)
Kirjandus on kirjandus – ühelt poolt tõepoolest, nii julm ja räme võiski tollane vallutuste maailm olla; teiselt poolt võiks sutt kahelda, kas meeste suhtlemine peab ikka nii saagalik või poeetiline olema (või autor taotleski modernsaagat luua? Rämeduse kõrgstiil?). Kusnetsil on huvitav väljend iseloomustamaks äärmist füüsilist pingutamist – kõõluste venitamine või pingutamine (päris militaarfüsioloogiline lähenemine?). Ja muu keelekasutus, mis on ehk suisa omaloome (“püstudes” (lk 286) – püsti tõusta?), varsti hakkan vist isegi “oidne” ütlema. Soolise võrdsuse pooldajatele on Freydise hingemaailmast lugemine üsna piinaks vast. Või noh, selline vanamoelisus mõjub harjumatuna ja üleüldse karakterite psühholoogilise sügavusega on nagu on (ent sellele ei pea tähelepanu pöörama, see pole tähtis).
Kokkuvõtteks, tunnustamisväärselt kõva töö, tõesõna. (Ja järgmine raamat olevat Jüriöö ülestõusust?)
“Udu voogas nõiduslikult maapinna kohal, kimbrungid vaatasid tõsiselt pealt püha talitust. Vennaksed Gunlaug ja Arnlaug vedasid kohale esimese ellujäänud wulfingeist, kiskusid ta paljaks ning surusid põlvili. Silmad sõgestunult läiklemas, astus Ballimar ohvrinuga kõrgel hoides juurde ning rebis mehel pea juukseidpidi kuklasse. Hauki sinistes silmades väljendusid õud ja elutahe, kuid juba langes laia teraga nuga vuhinal ja lõikas ohvri kõri läbi kõrvast kõrvani. Grue hoidis hõbedast segamiskatelt mulksuva ja rögiseva saksilase all, kuni viimane jõuetult kokku vajus, rapsides tahtetult jalgadega. Nuga lõhestas mehe kõhu ja Ballimar vedas veriste kätega välja sisikonna, et oma ähmastunud vaatega leida märke, mis ennustanuksid peatse tapluse tulemust. Keegi ei teadnud, mida hullunud kimber võis näha laialipuistatud soolikail; ent Ballimar laulis valjult ja tantsis ümber surnukeha, käed kõrgele tõstetud, vere soojad nired jooksid mööda ta käsivarsi õlgadeni, jättes nahale tumedad viirud.” (lk 538)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar