Roald Dahl – Kiisu-kiisu (2010)

Igati traditsioonilised novellid, lõpus kenasti puänt ja kangelane saab vastu näppe või leiab sünge rahulduse. Ja seda kõike katab hõrk pahelisus ja isikupäraselt väändunud maailm. Šefimad tekstid: “Pastori rõõm” (ruraalsed töllud teevad äri linnavurlega), “Georgy Porgy” (traumeeritud vikaar vanatüdrukute võrgus), “Genees ja katastroof” (mis võiks olla proloogiks “Terasunelmale”), “Edward Vallutaja” (Liszti inkarneerumine kiisuks?), “Siga” (geniaalselt kokkav orb, kes sööb suurlinnas esmakordselt liha) ja “Maailmameister” (kuidas saavutada salaküttimise rekordit? Unerohuga). Kui raamatu esimesed lood tekitasid samasugust huvitust nagu oli “Musi mupsti” puhul, siis üks hetk hakkas Dahli masinavärk enda jaoks enamvähem ragisema ja mõnigi kiivas tegelane tõi sära silmadesse. Häbelik vikaar, alaarenenud vegangeenius, pilves faasanid – no mida veel on vaja mõnusaks lugemiseks? Ei ütle. Ja dialoogid? Löövad. “William ja Mary” pakkus 2 ohhood – ühe tundmatuvõitu bändi nimeks on SubArachnoid Space ja ei teadnudki, et tegemist meditsiinilise terminiga (lk 30) ning Kreatiivmootoril on samanimeline lugu, mis on pea sama õudne kui Dahli tekst (millest võiks saada päris hea lühinäidendi).

“PS Ole tubli, nüüd, kus mind enam ei ole, ja pea alati meeles, et lesk olla on raskem kui abikaasa. Ära joo kokteile. Ära larista. Ära suitseta sigarette. Ära söö koogikesi. Ära kasuta huulepulka. Ära osta televiisorit. Hoia mu roosipeenrad ja kiviktaimla suviti umbrohust puhtad. Ja nüüd, kus mul sellest enam tolku ei ole, soovitan ma Sul lasta telefon välja lülitada.” (“William ja Mary”, lk 38)

ulmekirjanduse baas

päevaleht
draakon & kuu intervjuu tõlkijaga