Enne kui Kangro kriitikute lemmikuks sai, kirjutas ta hoopistükkis lastele draakonist. Hirmus? Hirmus. Veider, et naisautoritele ei anna Gojira teema rahu, ikka üks falloslik jurakas peab maa peal ringi tampima ning ohtralt tuld ja sodi välja sülgama. Lugu siis järgmine – põllutööde käigus lohistatakse mingi munajas kivi põllu äärele ja ajapikku see soojeneb päikese käes ja üks hetk koorub vupsti salaja pisike draakon, kes vudib kohe Õuna kuningriiki värskelt küpsenud õunu ahmima. Ja sealt edasi Pirni ja Ploomi ja Banaani kuningriiki, jättes enda järele laastatud puuviljaaiad. Oh häda! Ei keegi talle vastu saa! Maailm on killustunud ja pole korporatsiooni, mis oma huvide nimel selliseid banaanivabariike oma võimu all hoiaks. No ühesõnaga, probleem missugune, peagi pole millestki veini valmistada, rääkimata vähemtähtsatest asjadest. Kogunevad kuningad ja otsivad lahendusi, aga miski ei sobi! Lõpuks ühe aruka poisi õhutusel loobuvad pisiriigid draakoni tapaplaanidest (sest tõepoolest, tuumapomm võib maamunal nii mõndagi ebameeldivat põhjustada) ning purakas puuviljadraakon meelitatakse üksikule paradiisisaarele, kus teda nüüdsest siis puuviljadega toidetakse ja vahtimas käiakse. Ja nüüdsest maksustatakse kõiki kuningriike ühiselt draakonimaksuga.
Loo õpetusiva on lihtne ja selge – lapsed, ärge sööge inimliha, see teeb paksuks. Puuviljadraakon teab.
Aga lastele meeldis see raamat nii väga, et emadel-isadel selle ettelugemisest juba väga villand sai. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus andis sellele raamatule muuseas 2006.aastal Aasta Rosina auhinna. Kirke Kangro illustratsioonid olid ka toredad.
VastaKustuta