Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker (2010)

Tegu on ühega viimatise Alveri-auhinna nominentidest - žürii liikme Andres Ehini jaoks oli see raamat favoriit, žürii teine liige Sandra Jõgeva suutis kirjanike hulgas pisut kahinat tekitada tunnistusega, et ta raamatut läbi lugeda ei viitsinud (kuigi tunnistab, et luuletused, mida jõudis lugeda, olid sümpaatsed). Uurisin netist pisut tausta (kui alasti me kõik Google'i ees ikka oleme...) - ta on lõpetanud Viljandi kolledži raamatukogunduse ning saanud Tartus kirjanduse magistriks, töötab Vanemuises inspitsiendi (või lavameistrina) ning teeb teatris bändi nimega Õõvastus, lisaks kirjutab aeg-ajalt kirjanduskriitikat. Kiluski tekstile - mis leidub ka raamatus - on ühe laulu teinud ka Kago (ilmselt Lauri kolledžituttavate hulgas ma olengi teda varem näinud, sest ta nägu tuleb mulle tuttav ette). Aga seda kõike sain ma teada pärast raamatu lugemist, nii et mu mulje raamatust kujunes üsna neutraalselt pinnalt. Ja see mulje on hea.
Riimis ja mõõdus (enamasti kahesalmilised) luuletused, kus humoorikuse tagant paiskub esile õudusesähvakaid (ma pole ansamblit Õõvastus kuulnud, aga oletada võib, et nad laulavadki Kiluski tekste). Just selle jubeduse pärast pean seda raamatut heaks, sest kohati tundub, et see õudus on kuidagi päris, või vähemasti on Kiluskil võime see ehtsana mõjuvaks kirjutada; ja näib, et õuduseäng on selle luule juures algne käivitav jõud ning huumori osaks on seda leevendada (st eesmärgiks pole olnud nalja või pulli teha, vaid naljaga asja kuidagi sotsiaalsemaks ja vastuvõetavamaks toonida). Taustal mängib kogu aeg ka mingi lootusetult alkohoolne teema ("Läbi nädalase piiritusemüha / tunnen lähenevat surmapohmelust"), mis näib kogu seda õõva-kalduvust kuidagi "seletavat" (kas mitte raamatu pealkirigi sellele ei viita, kui arvestada, et oktoober=viinakuu?). Raamatus on ka Tõnu Kiluski mõjuvad ja detailsed pliiatsijoonistused (üsna otsesed luuletuste "realistlikud" illustratsioonid). Mõnes mõttes mõjub see riimilisus muidugi retrolikult, aga samas näib, et asi on mehel suht käpas, päris veenev, poleks arvanudki. Õrnalt meenus mitmeid 90ndate nähtusi, nagu noor riimiline Serpent või Villem Valme "Artur Tõhu unenägu" (mis vist küll seisneb põhiliselt ühises Viljandi-nooruse kohavaimus - see on raskesti põhjendatav, aga mulle näib, et mul on selle peale nina).
Mis seal raamatus siis on? Alguses vabavärsilisi perekondlikke meenutusi (nt kuidas vares viis ära isa mahalõigatud sõrme), kuni asi läheb päris lahti luuletusega, kus meenutatakse, et lapsena pimeduse saabudes "üksi liivakastis mängides / sain ma hinge sisse ühe tunde / mis hoiab ärkvel kõigis sängides"; luuletus sellest, kuidas ema käskis kevade tulles aiatoolid õue tuua, kuid õhtuks sadas lumi maha; vanemad lähevad tädi matustele, aga üksi koju jäänu - "sorin isa ema sahtlites / mis mulle keelatud on väga rangelt / seisan pikka aega peegli ees / seisan tõesti kaua - väga kangelt" (see on luuletuse lõpp); beierlik maapoisi igatsus linna kunstikooli läinud tüdruku järele; "viin on selge nagu allikas / suudlustel on hapupiima maik"; "mu kütmata kõledas köögis / kus Sisyphos kartuleid kooris"; saja-aastane mees, kes suleb puukuuri ukse ja mõtleb, et kõik tõeline on alles ees; hallitanud küla, mille määrdunud rüüs pastor tunneb, nagu kuskil kaugel sünniks midagi kohutavat, aga küla ise magab rukkiviski-und. Ja nii edasi. Raamatu võtab tabavalt kokku lühike luuletus "see maja oli minu sõber / ja suurest rõõmust / langes mulle kaela".
Üks luuletus tervikuna ka:

MÖÖDA TASAST VÄGA TASAST JÕGE
pärivoolu triivib surnud kala
silmavaade osavõtmatu ja sõge
möödub sildist - looduskaitseala

möödub tühjast paadist vanast pajust
tuhat võpatust ja hirmuhetke
läbi lõpuste on põgenenud ajust
maailm hämardub ja kala jätkab retke

(niimoodi üksikuna ta nagu ei tundugi nii väga mõjus, aga raamatu kui terviku kontekstis mu meelest küll.)