Tarmo Teder – Vanaisa tuletorn (2010)

“Maatuule kohta pole üldse vilets saak, mõtles mees, kelle kirikuks oli meri, mida tuli teenida just pühapäeva hommikul. /-/ Taimi polnudki enam endine lõbus ja käre, vaid justkui mingi sorgus juustega poku.” (lk 99)

On tore, kui lühijuttude asemel kirjutatakse romaane. Teder on näiteks kirjutanud hea romaani. Ühe “agaga”, ent see on tõesti maitse asi. “Aga” hakkas kooruma peas kui lugesin raamatu viimast kolmandikku, mis lugemisaegses sõnastuses kõlab nii: “viimane kolmandik tõuseb lendu, pole enam nii põhjalik kui eelnev” (nagu ikka, on minupoolne teksti süvitsi käsitlemine tõepoolest... sügavamõtteline). Ja lugemise lõpetanud, kirjutasin nii: “Noh, lõpp on lõpp – tuletorni valmimine ongi nagu finaal (kuigi lugemise kõrgpunktiks oleks pigem poku-Taimi finaal), sellele järgnev raamatu viimased 20 lk on kui teksti lõpetamine või (dramaatiline) epiloog.” (või romaani lõpetamisega kiirustamine?). Aga nagu öeldud, on see tõepoolest maitse asi ja rohkem pirinat selle romaani kohta pole. Sest ausõna, tekst meeldis mulle. Alljärgnev on siis kiitev jutt ja irooniat leidub nirult.

Mehine mürakas tekst, käib üks pidev rannaelujutt ja õigluse otsimine. Eeriku kodune nokitsemine meenutab vähe Hyry transiraamatut, üks hetk mõtlesingi, et tegemist pisut seisundiromaaniga. Miks enne lugemist ettevaatust tundsin, oli põhjustatud tagakaane tutvustavast tekstist, mis kõlab kui tavapärase igava romaani tutvustus (“palju isamaa ajalugu ja mida kõike veel!”), aga vähemalt minu lugemiskogemus sai palju maitsvam ja hõrgum. Jah, räägitakse paljude eri aegade inimeste saatustest, aga see pole pagana igav nämmutamine, vaid head sügavad ja kiired lõiked aja lugudesse. Paatost on, aga see on maitsekas ja karge, mitte mingi ila või sült. Ja mõnus, et peatükid on käepärase pikkusega (aga see viitab pigem lugeja laiskusele...).

Nagu Tederi varasemale loomingule iseloomulik, on siingi üpris tihedat alkoholitarbimist ja vähe mürgeldamist, aga see mõjus enamvähem loomulikult. Palju on muidugi juttu tänapäevasest eluolust ja moraalsetest kitsaskohtadest (õigemini on see romaani selgroog – aga sellest jälle siin postituses ei räägita, sest nii pole kombeks) ning võiks mõelda, et kas tekst saanud hoogu mõndadest reaalsetest sündmustest; aga ausalt öeldes ei viitsinud ise sellele võimalusele tähelepanu pöörata, lihtsalt võtsin teksti kirjandusliku tekstina. Sarnaselt Sepale elab siingi vanavanemate juures tütrepoeg, kes ei taha ema ja võõrasisaga koos elada (no mitte et see väga oluline oleks, lihtsalt enda peas tekkis paralleel, algselt arvasingi, et tegu Saaremaaga).

Peale eesti hyrylikkuse tõusid tekstist eelkõige esile kaks kohta – 17. peatükk on päris vägev, elu ja surma vaade, lühike ja lööv. Ja Taimi lahkumine on midagi sellist, mida vanavanemate puhul nagu ei ootaks, õige novellilik lahendus (CSI kriminalistid oleks erutunud!). Peaasi – pea kogu raamat on huvi ja mõnuga loetav. Ja mis siis ikkagi Eerikuga saab, kes teab, ei tea.

Ahjaa, Teder kirjutab kalasöömisest nii isuäratavalt, et endalgi tekkis väike himu kalaliha proovida. (Aga juba läks himu üle.)

sirp
sehkendamine
päevaleht
loterii