25 märts, 2011

Aili Raud – Kaev keldris (2010)

Alguslehekülgedel torkas pähe, et autoril on huvitav minimalistlik lähenemine, aga ehk võinuks tekste veelgi lühemaks toimetada, siis oleks huvitav pärlike. Aga – hiljem see torge kadus, on nagu on, laine laksudes rannale lööb. Tekstis küllaga sümboleid ja sõnamänge ja ninapidivedamisi, ilus ja kole, poeetilisus ja rohmakus kõrvuti. “Täiskuuööl” on suisa midagi vampiiriloo laadset. Kogumiku pikim tekst “Mis kaunis kadunuke!” on vast kõige selgemalt irooniline ning vaagib kunsti loomist luuletajate näitel; algul tundus nagu tegemist mõne Eesti Luuleliidu koosolekuga (mitte et teaks, milline see on). Kõige sirgjoonelisem tekst.

Veider ja huvitav raamat. Mulle meeldib selline teksti liigendamine, see on loomulik (ja lühilugude lugemiseks parim viis). Vahel vajub Raud klišeedesse, vahel on ta isikupärane (ja omapära on alati tore). Huvitav, kuhu autor edasi jõuab.

l@ssie

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar