01 märts, 2011

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (2010)

Hargla on selle poolest huvitav autor, et kirjutab nõnda erinevates žanrites. Ja loogiline on muidugi ka, et kõik pole just väga õnnestunud. Kuigi selles võin ka eksida... Kui ma näiteks poleks kuulnud vastupidiseid arvamusi, poleks ma iial ise selle peale tulnud, et "Frenchi ja Koulu" teine osa võiks mingitpidi mõttekas või hea olla.

Igatahes, apteeker Melchiori teine lugu (kahjuks pole esimest lugenud) on selline poolõnnestunud. See, kas vägivalda ja parverssusi oli raamatus palju ja ülepakutult või mitte, on ilmselt maitse asi. Minu maitse loodab, et edaspidi saab seda vähem olema.

"Poolõnnestunud" Melchiori loo kohta tähendab seda, et lugu ei kulgenud loomuliku vabadusega. Võimalik, et autor tahtis hoida kinni žanripiiridest ning see pärssis vabadust. Lõpplahendus ei lõpetanud kõiki harulugusid: mis sai lõbutüdrukust, kelle üks noormees pidi ära kosima; mis lugu nende eesti nõidadega ikkagi oli; mis salapärane hoog või hullus see oli, mis peategelast aegajalt tabas jne. Melchior ise oli täiesti ilmetu ja isikupäratu tegelane. Kuidas teda iseloomustada? Mis oli temas erilist? Isegi tema hämmastav võime saladusi lahendada ei paistunud väga silmatorkavalt välja.

Varem pole ma seda Hargla juures tähele pannud (pole teda ka aastaid lugenud, kui välja arvata see sama "French ja Koulu"), kuid Melchiori loo dialoogid olid häirivalt ebaloomulikud. Ma lugesin, kuidas kaks tegelast omavahel vestlesid, kuid ei näinud seda. Tavaliselt tegelased vestluse vahepeal pööritavad silmi, sügavad nina, tõusevad püsti, naalduvad ettepoole ja aegajalt kostab väljast koera haugatusi ning vankrite müra. Kuid vaatamata sellele, et paar korda tegelased köhatasid ja noogutasid, jäi siiski mulje justkui nad püsiksid liikumatult ning kõneleksid vaid suud liigutades.

Lisaks ei saa Hargla tegelaste puhul kordagi unustada, et nad pole inimesed nagu meie, nad on inimesed keskajast! Nad mõtlevad vahetpidamata jumalale ja nimetavad teda igas teises lauses. Nad teavad arstiteadusest algelisi asju. Ja enamasti püüavad olla mitte patused.

Paralleelidest. Mingi hetk tuli pähe, et see teos on pisut sarnane Akunini nende krimiromaanidega, mille tegevus toimub samuti minevikus. Näiteks "Altõnn-Tolobass", kui ma õigesti mäletan, paigutus ajaliselt isegi samasse sajandisse. Sarnasused on tegelikult pealiskaudsed, lisaks žanrile ja ajale ka õhkõrnalt mõni element kirjutusstiili juures (noh, kirjeldused näiteks). Küll on Akunini stiil sujuvam ning haaravam, ka märksa peenemalt vaimukam. Hargla huumor pole just.. minu maitse. Ja kuna käesolev on tõsiselt žanripiire järgides tõsine romaan (kuid kes ütles, et krimis ei tohi nalja olla?), siis ei tule ette ühtegi vaimukat kohta. Või siis nagu võiks olla, kuid naerma ei aja. Keegi küll kusagil arvustuses mainis, et esineb kohti, mis on tõsiselt mõeldud, kuid mõjuvad naljakana. Kuid nii kaugele ma ei läheks, selline iseloomustus kõlab juba nagu camp. Mida Hargla muidugi pole.

Jaan Krossi "Kolme katku vahel". Noh, paik on muidugi sama, kuid sellega asi ka piirdub. Krossi tegelased on üldinimlikult loomulikud ning erinevalt Harglast ei laiuta nende ja meie vahel ääretu ajakuristik. Kui eesti kirjandus poleks nii väike, tunduks suisa patt neid kahte raamatut võrrelda.

Üldiselt ja kokkuvõtvalt. Jäi selline kahvatu mulje. Kui välja arvata vägivald. Kuid teost ei taha ju jätta meelde sellega, et oli palju vägivalda. Nii et... nagu polnud väga tore.

2 kommentaari:

  1. Altõnn-Tolobass oli minu mäletamist mööda 17. saj. Hargla tegelased asjatavad aga 15 saj.

    VastaKustuta
  2. tead, ma pole kindel. kui ma õigesti mäletan, siis sealne tegevus toimus enne Ivan Julma tulekut. või... oli see otsitav raamatukogu just Ivan Julma käes olnud ja loodud ja mõni sajand hiljem hakkas tegevus toimuma... nojah, ikka see viimane variant, nii et sul on õigus.

    VastaKustuta