27 märts, 2011

Mihhail Bulgakov – Teatriromaan (1966)

Kui aus olla (aga miks peaks?), siis on just see lõpetamata romaan mu lemmikuks Bulgakovi loomes. Selge, et üks teadatuntud romaan on iseenesest parem, kuid “Teatriromaani” lennukus ja ehedus ja satiir on siiski lähedasem. Võibolla see lõpetamatus võlub samamoodi kui Harmsi lühijuttude puhul - “ah, edasi läks veel jaburamaks, aga aitab kah” (no romaan jäi poolikuks siiski autori surma tõttu, sutt kohatu see paralleel on). Čapekil samateemaline raamat, ent vene variant on palju peenem ja elavam.

Lugu siis sellest, kuidas enesetapu sooritanud tundmatuvõitu autor on jätnud endast maha päeviku, mille Bulgakov avalikkuse ette toob (mis omakorda tegelikult ilmus 25 aastat peale Bulgakovi surma). Maksudov (tundmatuvõitu autor) on kirjutanud kodusõjateemalise romaani, mis leiab poolikult avaldamist. (Paralleel siis “Valge kaardiväega”.) Ent korraga klopitakse uksele ning ohhoo! Sellest tekstist soovitakse teatri jaoks näidendit. (Näiteks “Turbinite päevad”.) Aga millises teatris! Moskva kõige kuulsamas! Ja suurima lavastaja kaasalöömisel! (Kes on muidugi ... ja selles teatris töötas Bulgakovgi.) Nojah. Kõik, mis hiilgab, pole kuld, ning näidendi autor kukub jantlikusse keerisesse, kus pead raske selge hoida – või noh, oma õiguste eest seista. Küll kiusavad teda kadedad kirjanikud ja nõukogude olme, küll tõukavad sinna-tänna teatriametnikud, küll intrigeerivad muldvana lubjastunud teatriguru ja ta vanad kaardiväelased-näitlejad. Oh seda meeleheidet, oh seda lipitsemist ja mürgi pulbitsemist ning kinnisilmi kuulsuses suplemist.

“Kogu sellest lärmist rõkkas üle Ludmilla Silvestrovna kile hääl, ta kisendas midagi hoopis tobedat:
“Oo, mu jumal! Oo, kõikvõimas jumal! Mis saab mu varalaegastest?! Ja briljandid, minu briljandid!!”
Läksin süngeks nagu äikesepilv, vaatasin, kuidas Ludmilla Silvestrovna käsi ringutas, ja mõtlesin sellele, et minu näidendi kangelanna ütleb ainult: “Vaadake... taevas kumab...” Ta ütleb seda imehästi, ja mul pole mingit huvi oodata, kuni seda kuma õpib läbi elama Ludmilla Silvestrovna, kes näidendis üldse kaasa ei mängi. Metsikud karjed mingisuguste varalaegaste pärast, millel näidendiga midagi ühist ei olnud, ärritasid mind nii, et mu nägu hakkas tõmblema.” (lk 146)

Nagu algul öeldud, jäi romaan pooleli, ja seda romaani teise osa algupoolel (arvatavasti, eksole; no esimene osa umbes 120 lk ja teine osa umbes 20 lk) – kui teatriguru isiklikult lavastamisse sekkub ning kõike tuksi keerama asub. Ja nagu avalehelt teada, pidanuks romaan lõppema Maksudovi enesetapuga. Igal juhul, lõbus lugu – ainult et Bulgakovi elulugu vaadates pagana traagiline.

loterii

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar