Põhimõtteliselt võiks väita, et tegemist mõne eestlase mõttetööga, kes siis varjunud ühe teadatuntud nimekuju taha; pole siin ei tõlke originaali ega tõlkijat märgitud. Ja see eestlane kirjutab, milline peaks tõeline demokraatia olema (vabandust, aga ei viitsinud raamatut läbi lugeda; nt viimases kolmandikus on põnev peatükk naise rollist ühiskonnas (lk 50-57), mida oleks mõnus tervenisti tsiteerida... aga ei viitsi).
“Parlamendi peamiseks tegevuseks on esineda rahva nimel, mis juba iseenesest on ebademokraatlik, kuivõrd demokraatia tähendab rahva enda võimu, mitte aga nende võimu, kes esinevad tema nimel. Parlamendi eksisteerimise fakt ise tähendab võimu ilma rahvata. Tõeline demokraatia on võimalik ainult rahva enda, mitte aga tema esindajate osavõtul.
Parlamendid on saanud seadustatud tõkkeks, nad ei lase rahval endal teostada oma võimu, takistavad masside vahetut osavõttu poliitikast ning on haaranud enda kätte võimumonopoli. Rahvale on jäetud võltsdemokraatia puhtväline avaldusõigus – oodata valimisjaoskondades pikkades järjekordades pääsu valimiskastide juurde.” (lk 7)
“See kehtib ka parlamendi kohta, kus iga partei saab teatud arvu kohti. Neid kohti hõivanud saadikud on oma partei, mitte aga rahva esindajad. Parteikoalitsiooni poolt moodustatud võimuorganid esindavad parteikoalitsiooni võimu, mitte aga rahva võimu.
Taoliste valitsusrežiimide tingimustes muutub rahvas parteidevahelise võitluse ohvriks. Omavahel võitlevad poliitilised jõud, kasutades võitluses võimu eest rahvast, ekspluateerivad ning petavad teda, et hankida võimalikult rohkem hääli. Inimesed liiguvad aga nagu palvehelmed nurisemata pikkades järjekordades, et visata valimiskastidesse oma valimissedelid – täpselt nii, nagu nad viskavad paberitükke prügikasti. Selline on tänapäeva maailmas valitsev demokraatia, olgu need ühe-, kahe- või mitmeparteilised süsteemid või süsteemid, kus parteisid üldse ei ole. Siit järeldus, et PARLAMENTLIK ESINDUS ON PETTUS.” (lk 8)
“Partei on tänapäeva diktatuur, tänapäeva diktaatorlik valitsemisvahend, kujutades ühe osa võimu terviku üle. Partei on diktatuuri uusim tööriist. Kuna partei puhul pole tegemist üksikisikuga, siis tekib saadikute istungite või komiteede organiseerimisega, samuti parteiliikmete kihutustöö abil näiline mulje demokraatiast. Partei ei ole mingil määral demokraatlik instrument, sest ta koosneb inimrühmast, keda seovad kas ühised huvid, ühised vaated, ühine kultuur, ühine territoorium või ühine ideoloogia. Need inimesed loovad partei oma huvide realiseerimiseks või oma vaadete pealesurumiseks ühiskonnale ja oma ideoloogia maksmapanekuks. Oma programmi realiseerimine on neil ettekäändeks, et saavutada võimu.” (lk 9)
“Partei tekib kui rahva huvide esindaja, seejärel muutub partei juhtkond parteiliikmete huvide esindajaks, hiljem aga saab partei liidrist partei juhtkonna huvide esindaja. Selge, et parteimäng on demokraatia maskeeringus silmakirjalik jant, mida ajendab omakasu ning vägivald, mille hoobadeks on manööverdamine, trikid ja politikaanlus. Kõik see kinnitab, et parteiline süsteem on tänapäeva diktatuuri instrument. Parteiline süsteem on diktatuuri avalik, varjamata vorm. Kuna maailm pole seda staadiumi veel läbinud, oleks õigem nimetada see meie ajastu diktatuuriks.” (lk 10-11)
Autor esitab oma nägemuse (lk 15-23), milline on tõeline rahvademokraatia, mis on sõnades ilus, aga noh, nojah ja oh.
Kõlab nagu mingisuguse kandi pealt nägemus anarhiast hoopiski :)
VastaKustutaTsiteerin: "demokraatia tähendab rahva enda võimu, mitte aga nende võimu, kes esinevad tema nimel"
Põhimõtteliselt on ju anarhia just see - kõik loksub normaalses ühiskonnas ise paika, mingit võimu polegi vaja.
Tsiteerin veel: "Anarhia (kreeka k αναρχία võimuta, võimuvaba, ilma valitsemiseta) on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond, ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia." (Vikipeediast)
Raamatut lugenud pole, seega ei tea, kuivõrd paikapidav see seos ka tegelikult on, aga igatahes vaimus välgatas kõigepealt just punamust, mitte roheline :P.
Tegelikult jäi ikka kontekst märkimata... seal ikka tähtis suguharuvärk jne. Ja paljuski viitas ta üheparteilisele valitsemisele (kuigi jah, neid tsitaate siin ei esitanud). Ühesõnaga, selline vananenud poliitiline värk, muarust. Tekst eelkõige suunatud neile, kel demokraatiaga hägused või olematud kokkupuuted.
VastaKustutaEesti rohelisedki on vist rääkinud omamoodi sarnast juttu kogukondlikust ja rohujuuretasandi valitsemisest, et ajame ikka massi kokku ja räägime üheskoos asjad selgeks jne. Aga kuna ise pole poliitiliselt just helgeim pea, ei hakanud postituses neid paralleele tõmbama.