“Ühiskorteris võis rääkimine väga ohtlik olla. Hanejevskite pereema Nadežda oli praktiliselt kurt, kuid oma nõukogudevastaseid vaateid ei hoidnud ta vaka all. Ta selgitas tütardele, et tsaari ajal oli elu parem olnud, ja tegi seda karjudes. Tema mees Aleksei, kes kohutavalt kartis naabertoas elavaid Sazonoveid, manitses teda: “Sosinal – või meid kõiki arreteeritakse!”” (lk 222)
Figesel oleks vast väga meeldinud tsaari-Venemaal elada, kasvõi mõnes idüllilises külakeses. Raamat on muidugi otsatu hunnik traagilisi lugusid; inimene, kes sooviks kirjutada mõne loo keerulisest peresaatusest, võiks siit pea pimesi midagi inspiratsiooniks välja valida, ava vaid raamat suvaliselt lehelt. Endale ehk põnevaim see, kuidas 1920-30ndatel pered (või jäänused neist) Venemaa avarustes võimuorganite eest põgenedes odüsseiasid sooritasid (paar kuud vabaduses, mõned aastad asumisel, paar kuud vabaduses, siis kuskil laagris jne jne). Inimeste portreed on huvitavad, kuidas küll vanasti osati nii hästi poseerida.
“Zinaida ja tema kolm last – Nelly, Angelina ja nende väikevend Slava – kolisid Sovetskaja tänaval asuvasse ühiskorterisse. Nad elasid 11-ruutmeetrises toas koos Zinaida ema, venna Tolja ning vennanaisega, kellel oli kaks väikest last. Zinaida oma kolme lapsega magas ühes voodis, Tolja oma naise ja pisitütrega teises voodis ning vanaema Tolja teise lapsega kolmandas.” (lk 497)
Ja lõpuks midagi positiivset:
“Mul on alati äärmiselt palju õnne olnud, eriti minu elu rasketel aegadel. Mul vedas, et minu isa ei arreteeritud; et õpetajad minu koolis olid head; et ma ei võidelnud Soome sõjas; et mind ei tabanud ükski kuul; et ma oma kõige raskema vangistuseaasta veetsin Eestis; et ma ei surnud Saksa kaevandustes töötades; et mind ei lastud desertöörina maha, kui Nõukogude võimumehed mu arreteerisid; et mind ei piinatud ülekuulamistel; et ma ei saanud surma töölaagrisse konvoeerimisel, kuigi ma kaalusin ainult 48 kilo ja olin meeter kaheksakümmend pikk; et ma viibisin Nõukogude töölaagris siis, kui Gulagi õudused olid juba taandumas. Ma ei ole kibestunud oma läbielamiste tõttu ning olen õppinud võtma elu sellisena, nagu ta tegelikult on.” (lk 651)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar