Ilmunud on uus täht eesti rüütliromantika taevasse, ehk siis näide sellest, kui ristata Pähkel Harglaga ning lisaks pookida sutike Lembet. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane printsess / troonipärija on kuskil pärapõrgus jahiretkel ja ühel hetkel avastab end üksi... huntide piiramisrõngas! Ta püüab neid ammuga maha nottida, aga üpris edutult, tulemuseks on hoopis see, et nendega jännates eksib ta üha enam ära. Kuni... satub ühte külla. Kus ta põhimõtteliselt vangistatakse – sest külamehed teavad midagi, mida printsess Aloise ei tea. Ta põgeneb esimesel võimalusel. Teda saadetakse jälitama Andreas ning mees püüab neiu hundi abil kinni. Ning jutustab loo neiu isast, kes tegi mehe suguvõsaga nii mõndagi. Printsess... kahvatub. Aga veenab siiski meest, et see ta tagasi kuninglikku jahilossi viiks. Nende vahel tärkab usalduslikkus, Andreas viimaks nõustub ja saadab neiu jahilossi lähedusse.
Seal aga õue peal röövib neiu kuri ülik, kes tahab sundida printsessi endaga abielluma, mille teostumisel oleks tee valla tulevikus kuningaks pärjamisele. Neiu pole nõus. Ülik kabistab seepeale teda sõjameeste juuresolekul, ja neidis mattub häbist ja hingesegadusest pisaratesse. Ta on vangistatud teist korda sama päeva jooksul. Algab õhtu. Aloise joob vangitornis ja kaotab meelemärkuse, kuri tiirane ülik on jooki kihvtitanud. Aga siis... on hommik, printsess avastab end hoopiski... kuskil salapärases koopas! Ta on jälle röövitud! Sellele järgnevad lahingud, reetmised, kahevõitlused, võimu krabamised ning hunnikutes intriige kui õhkamisi kui ka ootamatut armuvalu. Raamatu lõpp on ootamatult hea, arvasin, et tuleb üks harju keskmine, aga võta näpust, lõpp keerab ikka niivõrd ära, et on kohe kõhe; kõik need viimased ellujäänud santlaagrid loivamas kuhugi edasi, pooleldi mikroapokalüptiline. Aga väike armastus siiski jääb õilmitsema.
Teose pluss on, et autoriks on naine ja elame kaasa peategelasest neiu naisena eneseleidmisele (aga millise verevalamise saatel). Machokirjanduse austajad leiavad kindlasti seitseteist viisi virisemiseks, aga kamoon, tore on lugeda harjumuspäraseid asju teise vaatenurga läbi. On mitmeid kohti, mis panid mind sisemiselt puhkima, aga... miks mitte? Võib ka niimoodi, kuidas mehed teavad, milline see naiste sisemaailm tegelikult on. Algusest peale võime näiteks lugeda neiu enda seksuaalsuse avastamisest, mis küll saab bravuurika avapaugu üpriski vägivaldsel moel teise vangistuse ajal (kuri ülik!). Loeks sellist teksti meesautorilt, siis noh, naeraks ja sõimaks. Aga Lauri puhul? Jumal küll, miks mitte, jutt on siiski rüütliromantikast (raamatu tagakaan soovitab seda teksti rüütliromantika hindajatele, sellest siis vastava sõna kasutus). Autor ei rõhu ajastu usutavusele vaid pigem actionile ja erootikale. Kui skaala ühes otsas on Jelineki jõhkrus, siis teisel poolel asub kuskil Lauri soft core (paaril korral pidi kohe mõtlema, et mis siis nüüd juhtus, oli see eelmäng või võidukas finiš), ehk siis erootika naistele ja kaunishingedele. Sutt on ka masohhistide jahimaa.
Raamatu algusest jääb painama mõte, et kas Aloise ja Andreas on lähisugulased või mitte. Kuni lõpuks Aloise'i isa jutustab tütrele, kuidas ja millistel asjaoludel blond tütreke eostati ja mida isa-ema üldse kahekesi harrastasid. Võib vast mainida, et Aloise'i perekondlike saladuste järkjärguline avanemine on omamoodi lõbusalt seebiooperlik. Ja millised kosilased tal veel on! Ootamatult naturalistlik kuju on Kaspar, keda pannakse ja kes tahaks panna Andreast või Aloise'i. Ja kuningas Karl, millega tema tegelikult tegelenud on? Saladuslik.
Ühesõnaga, omapärane lugemiselamus, värskendavalt vildakas traditsioonilise mõõgatärina suhtes (või – ma ei tunne üleüldse sellelaadseid keskajalikke naistekaid?), need 350 lehekülge möödusid küll kiirelt ja mõte ütles vahel ohhoo. Autor võiks fantasyt proovida, ent see vast liialt nišitoode lugejamenu jaoks.
“Ta mõtles veidi aega. Ma tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk mu põske kõditab. Ja märkasin korraga, et ta on käed mu piha ümber pannud. Millal ta pani? Ja millal olin mina oma käed tema kaela ümber tõstnud? Püha taevas, ma ei pannud seda isegi tähele!” (lk 263)autor raamatust
yuki lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar