14 aprill, 2011

Mihhail Bulgakov – Üheksa unenägu (2001)

Paar lühilauset näidendist “Õndsus”. Lugu siis sellest, kuidas insener Rein, laia ampluaaga varas Solist ja degenerant-eksaristokraat Bunša käivad ajamasinaga minevikus (tuues kogemata Ivan Julma 20ndate Moskvasse) ja satuvad tulevikku ehk 2222. aastal õilmitsevasse probleemitusse ühiskonda, kus kah rahvakomissarid teevad paraade jne. Aga seal on inimlikkus ja harmoonia!

“BUNŠA: Kõik see on väga imelik. Ega siis sotsialism selleks ei ole, et lõbutseda. Nemad aga korraldasid balli. Ja räägivad niisuguseid jutte, et hoia ja keela... Ja siis need frakid. Nende frakkide pärast saavad nad veel võtta!” (lk 102)

Kolm tüüpi esindavad võrdlemisi erinevaid tegelinskeid nõukogude ühiskonnast – inseneril pea pulki täis oma ajamasinaga, varas on ennastimetlev kleptomaan ja endine vürstivõsu on nõukogude võimu ees oma lömitamisega mullast madalam (humoorikas, aga samas traagiline – mis on inimesest järele jäänud?). Nende kokkupõrge ideaalse ühiskonnaga on üpriski totter, nad on oma ajas kinni ja ei suuda kohaneda (sama võib ka tulevikuühiskonna kohta öelda – seal on nurgad niivõrd ära lihvitud, et võõrast kohates kaob kindel jalgealune; või noh, mis juhtub siis, kui heaoluühiskonda satub metslane, kes ei löögi verest välja ja asub naksakalt tegutsema lähtudes oma normidest). Nii tahab endine vürstivõsu ikka kaebekirju esitada ja varas näppab kõik mis käeulatusse satub (omamoodi armas, millist segadust ta tekitab).

Bulgakovi olustikupildid tema kaasaja nõukogude ühiskonnast mõjuvad tänapäevasele pilgule teravamalt kui ehk tollal – kõik see ühiskorterite jama ja olmepuudus ja võimu ülimuslikkus. Kahju, et Ivan Julm jäi nii napiks tegelaseks (istus teine õudusest oimetuna pööningul, kuni viimaks aidati ajamasinaga tagasi 16. sajandisse). Seda näidendit võiks mõni tudengiteater teha, tekst pole just ülemäära sügav, aga siiski lennukas vaade tulevikust ja oludest.

“REIN: Vürst, te peaksite end ravima.
BUNŠA: Jevgeni Nikolajevitš, ma olen juba tõestanud, et ma ei ole vürst, ärge nimetage mind vürstiks.
REIN: Te ju olete vürst.
BUNŠA: Ei, ma ei ole vürst.
REIN: Ma ei saa teie kangekaelsusest aru. Te olete vürst.
BUNŠA: Ja mina ütlen teile, et ei ole. Siin on dokumendid, mis kinnitavad, et minu ema pettis isa ja et ma olen tegelikult kutsar Pantelei poeg. Ma olen koguni tema moodi. Võtke vaevaks läbi lugeda.” (lk 90)

ulmekirjanduse baas 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar