Nojah. Lugu siis sellest, kuidas noormehel kipub elu kihva kukkuma. Ema sureb, ülikoolis vajakajäämised, nõudlik isa, nukker eraelu. Ta lahkub kodust ja lõpuks leiab kutsumuse lõikelilletööstuses ning armumises oma hulluarsti kaunisse seltsilisse. Kes on see võluv preili, küsinuks antiikkreeklane oraaklilt? Internet vastab, et võimalik näitlejahakatis. Lauri tutvumine Stellaga on paras stalkerlus (ameerikalikus mõttes), aga tõepoolest, kuidagi peab selle suhtega algust saama. Armutakse kõrvuni! (Poleks vaja olnud!) Korraga aga... hakkab tööandjast lõikelilletööstur rääkima oma tütrest, kes elab Itaalias vastse poja ja itaallasest armsamaga (kes pole üldsegi armas mees). Lauri mõtleb, nii-nii. Miks? Pole aega mõelda, kõik ta maailm kuulub Stellale. Ent ikkagi...
Veider naiivne naistekas või õigemini ei oska seda teksti kuidagi lahterdada – naistekas, arenguromaan, olmeromaan, noortekas? Samas raamat lõppeb sellise üllatuspommiga, et ohhohoo! Võikad enesetapud! Rikutud lapsepõlved! Petlikud isad(used)! Autor on stiililt üsna ökonoomne ja kuiv kirjutaja, pole siin suuremat belletristlikku tulevärki või väljendusrikkust ega midagi – ent samas ka mitte grafomaanlikku maotust (teksti puänti teades muidugi võib leida õigustuse sellele vaiksele (või labiilsevõitu?) tekstihullusele). Vahel tundub (aga enamjaolt mitte) nagu olnuks selle raamatu kirjutamine autorile teraapiline tegevus – umbes nagu psühhiaater soovitab oma jaburavõitu vestluses (lk 57-58). Nojah, ootamatu raamat.
“Veel üks faktor pitsitas, kuid samal ajal ka erutas Lauri südant. Ta oli kord kohtunud Solveigiga, kes, samuti musta riietatud, oli Stellaga kohtumisele kaasa tulnud. Naine, kes nägi välja kui tütre tulevikumudel, jättis Laurile erakordselt sümpaatse mulje. Tema sõbralik naeratus ja tasakaalukas jutt näis meeldiv ja kohane. Ta ei peljanud millestki kõnelda ning jutt ei muutunud ebameeldivaks ka pealtnäha sobimatute teemade puhul. Niisiis oli tulevase ämmaga hea kontakt aegsasti loodud. Kuid Lauri südant näris tema teinepool – doktor Samuel, kes Lauri jaoks oli seni ju vaid arstionu. Temaga ei olnud Lauri kui väimees veel kohtunud. Siinsamas pubis, Solveigi ja Stellaga kohtudes tunnistas Lauri viimaks ka Solveigile üles fakti, et tunneb doktor Samueli, kelle juures on käinud rasketel aegadel hingeabi otsimas ja seda ka saanud.” (lk 185)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar