Võib-olla
Inimesel peab olema mingi saladus või unistus tagavaraks; ta peab olema armunud või lootma, et teda ootab ees midagi – kangelastegu näiteks, oma elu rängematel hetkedel peab ta siis vastu, säilitab jõu ja värskuse.
See on nooruses nii.
Kuid vanemaks saades kaob kõik. Kõik on ükstaspuha. Ees ei oota midagi. Elu muutub rängaks katsumuseks. Kogu aeg võid välja lennata orbiidilt, lüüa saada.
Tegelikult aga ei juhtu võib-olla midagi hullu. Oled nagu päike, nagu kuu – vahel loojas, vahel särad. Rada on tuttav.
Pigem oled komeet, tohutu suure sabaga – liugled laotuse all, tekitades hirmu: enesele ja teistele. Jah, ka enesele.
Kuni kaod läbipõlenuna teadmatusse, lõpmatusse, jättes vaid (võib-olla halva) mälestuse. (lk 28)
Autsaideri ülestähendusi
Patuteel, mis põrgusse viib, teeb inimene aeg-ajalt peatusi paradiisis. (lk 55)
Elu jooksul näidatakse sulle, milline tühisus sa oled. Kui sa seda suudad vältida, on see lihtsalt ime. Ja sind imetletaksegi, seatakse eeskujuks. Tihti ilmaasjata. (lk 56)
Ma ei tunne iseennast ära. Ja ma ei otsigi enam iseennast. Keegi peab tulema ja mind mulle enesele tutvustama.
Ja võib-olla ta ei tulegi – see keegi.
See keegi, kes tunneks mu ära. (lk 56)
Mind ei huvita, mis on pärast surma, sealpool elu. Mind huvitab, mis oli enne elu. Mind huvitab, kas ma olin kunagi lill, puu, liblikas. Selles tundub lohutus olema, kui ma teaks, et olin kord midagi taolist. (lk 58)
Tundeid on võimatu kirjeldada. Kuid seda tuleb siiski teha. Selles seisnebki kunst. Ja selle võrra on kunst alati vaesem, kui elu. (lk 61)
Otsin iseennast. Kuhu ma kadusin. Jäin minevikku. Sealt ei saa ma end enam kätte.
Pean suunduma, ruttama tulevikku.
Sealt ei saa teised mind kätte. Nii näib. (lk 63)
kruusvall, väärt vennas
VastaKustuta