Puhkhabe on Sammalhabeme nö kirjanduslikult ürgsem esiisa, paganlikum juur ja huumus. Aga kas tegemist ka punkhabemega, on vast kaheldav. Et tegemist lasteraamatuga, võiks huvi pärast selle kinkida mõnele lapsevanemale ning seejärel uurida, kuidas ilmarõõmule maitseb säändne poeem.
Aga jah, raamat loodusearmastajatele, rituaalne ja vaimukas poeem looduse ülevusele.
Ja muidugi autori illustratsioonid.
“Põlislaane lindudest olid erksamad hangelinnud;
nende tsiitsutused olid teravad ja tungisid sügavale -
mõnes mõttes olid nad siis laulvad pinnud.” (lk 21)
“Kuused on usupuhtad puud.
Nad on ainult taevast silmas pidanud -
muidu ei kasvaks nad nii kõrgeks
ega jääks igihaljaks,
müürikaitsvaks,
mühisevaks-igikestvaks...
Kuused on metsade geeniused, kes jäävad igikestvaks.” (lk 26)
“Tuli on elusam kui elusolend. Tuli on elusolendi ehe hing – teda ei tohi susata pussiga, temasse ei tohi lüüa kirvest. Tulle ei tohi sülitada. Tuld ei tohi sorkida kepiga ega kustutada veega – üksnes mullaga. Tuli – turui – on püha. Lõkkel on oma lõkkepühak, leel oma leevaim, koldel oma koldemardus. Neile tuleb tuua leppeohvrit, mitte üksnes puude näol, vaid ka söögi- ja joogiohvrit. - Poetada tulle põdralihapalukesi, pritsida janust leegikeelt viinaga – vaadake, kuidas tuli tõuseb siis ludust, kirgub kui punapäine pruut. Kui ohvriand pole küllane või viin on vesi, siis lahvatab tuli nagu veri vingumehe silmi: kõrvetab karuse untatalla, põletab ära suusa, süütab püstkoja või koguni ... läidab laane tulemereks, tõstab ääsi kõrve kohale, okstesse huugava leegioreli.” (lk 70)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar