18 mai, 2011

Roald Dahl – George'i Imeline Arstirohi (2011)

Mõnus, kui juba esimesel leheküljel sedastatakse, et vanaema on jõledik (tõsi küll, samas on 8-aastane George väikestviisi toksikomaan (lk 41-42), niiet see võib vaid tunduda nii poisi väärdunud ajule – äkki on vanaema hoopistükkis kena mammi?). Niisiis, George ja ta isa-ema ja vanaema elavad maal, kes töötab, kes käib koolis, kes aheldatud vanadusest tugitooli. Ühel päeval paluvad vanemad, et George kindlasti annaks vanaemale arstirohtu ja seda muidugi õigel ajal. Peale mõningast kaalutlemist George nõustub. Mis vanaemalgi üle jääb? Tema ju ei saa liikuda, ei anta talle ratastooli ega midagi (võiks mainida, et väimehe ja ämma suhted pole just kõikse soojemad).

“Tavaliselt on vanaemad armsad, lahked ja abivalmid, aga see siin oli sootuks teistsugune. Ta istus päevad läbi akna all oma toolil ja aina irises, porises, torises, nurises ja virises ühe või teise asja pärast. Kordagi, isegi kõige helgematel päevadel, polnud ta George'ile naeratanud ja küsinud: “Kuidas sa end täna hommikul tunned, George?” või “Äkki sa tahaksid koos minuga lauamängu mängida?” või “Kuidas sul täna koolis läks?”. Tundus, et talle ei lähe korda keegi peale tema enda. Ta oli üks haletsusväärne tujurikkuv pahurusehunnik.” (lk 10)

Narkomaanid pole teatavasti just kõige tervema mõtlemisega (siiski – oleneb vaatenurgast), nii ka see poiss otsustab vanaemale omaltpoolt “rohtu” keeta (sest muidugi pole vanematel aimugi, kuidas laps ja vanaema kahekesi olles hakkama saavad). Ja mida ta küll loodab selle abil saavutada – et vanaema lendaks ja laulaks (lk 32) ja tantsiks (lk 38) ja üleüldse läigiks värviliselt (lk 28). Karm ja selgelt liialt kõrgendatud ootused. Aga mis välja kukub? Oi, palju huvitavaid tulemusi. Või on needki toksikomaani nägemused?

(Ühtlasi leiab siit huvitava mõtte selleks, kuidas lahendada ülerahvastatuse ja pensionäride probleem. Tuleb lihtsalt õige George'i Imeline Arstirohi valmistada (seda on nelja sorti, jutt on sellest kõikse viimasest) ja neile see sisse sööta. Tõsi küll, täpne retsept siin raamatus jääb pisut häguseks (ikkagi lasteraamat), aga maailma juhtivates uurimislaborites on see probleem (koos hambapastade ja pesupulbrite parimate omaduste arendamisega) kindlasti juba ammu lahendatud ning valmis kasutuseks.)

“George võttis korgi pealt ja hakkas ettevaatlikult paksu pruuni ainet lusikale valama. Samal ajal mõtles ta kõigile neile hulludele ja imepärastele asjadele, mida ta selle pöörase rohu tegemiseks oli kasutanud: raseerimisseep, karvaeemaldi, kõõmarohi, automaatpesumasinate pulber, koerte kirbupulber, kingaviks, must pipar, mädarõikakaste ja kõik muud asjad, rääkimata kangetest loomapillidest ja loomapulbritest ja loomavedelikest... ja pruunist värvist.” (lk 46-47)

No tegelt ma luiskasin, pole see George eriti toksikomaan midagi (väike vale kulub ikka ära). Vanaema on tõesti õel ja kurjajuur on hoopis keegi kolmas.
Lahe raamat.

ulmekirjanduse baas

2 kommentaari:

  1. Nii jutujätkuks - su lendamisviites on vale aadress.

    Aga muidu tekkis lugemishuvi küll, pealegi on Dahl ikka hea ju olnud.

    VastaKustuta
  2. Tänud, parandasin ära.
    Raamatu kinkisin ühele verivärskele kaheksa-aastasele... vaesed vanaemad.

    VastaKustuta