Eduard Bornhöhe – Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (2008)

Raamatut alustades oli kuri plaan film tähelepanuta jätta, ja noh, üldse trendikas olla. Aga no lõpuks ei suutnud vastu panna – sest värgid on niivõrd erinevad. Ühine on see: Agnese papa mõis põletatakse maha (aga venelaste poolt) ja Pirita klooster rüüstatakse (jälle venelaste poolt); aga kuidas need teod sooritatakse, on hoopis midagi muud. Tegelastest on ühised armastajapaar, Ivo ja Risbiter. Natuke ka kuri abtiss ja korraks vilksatab Siim, kes on aga tavaline teeröövel ja Gabriel peaaegu poob ta üles. Kloostri taga metsa pole, sest lumi on maas. Viimaseks kirstunaelaks on see, et reliikviast pole tekstis haisugi. Ohjah, millegipärast arvasin, et tatina seda raamatut lugenud, aga võta näpust.

““Pea kinni, Ivo!” müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.
“Pea kinni, jänespüks!” hüüdis Gabriel talle järele kihutades. “Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.”
Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.
“Mis sa minust tahad?” urises ta läbi hammaste.
“Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse,” vastas Gabriel.”Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.”
“Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.”” (lk 153-154)

Stsenaristid on kavala (ja rahvusliku?) nükke teinud ning pahad (mõisarüüstajad) ja head (kogu ülejäänud raamatu) venelased välja rookinud ja seeasemel vaprad eesti talupojad sisse toonud (kes raamatus on vaid hall mass). Kui filmis on armastajate vahel päris korralik iha, siis raamatu Gabriel ja Agnes muudkui flirdivad ja õhkavad, nii nunnu. Bornhöhel vedas, et film nägemata jäi – ja mis seal salata, raamatus on tegelt suurejoonelisem action kui kinolinal (50000 venelast Tallinna all! Väed ajavad üksteist taga!). Samas seegi vedamine, et film on raamatust ajatum.

“Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.” (lk 38)
“Agnese meelest oli see väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävimine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda välja näidata, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses.” (lk 46-47)
“Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab.” (lk 167)

Tsensuurile lõivu maksmine?

“Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõppeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes “Julma” nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba, ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.” (lk 52)