Mis juhtub, kui ristata Dumas ja GRR Martin? “Kardinali Mõõgad”, nagu näha. Ühesõnaga, kena seiklusromaan, kus kõik tegelased on välimuselt ja olemuselt igati silmapaistvad, sellised filminäitlejalikud. Ning muidugi võrratud tapamasinad, raamatu jooksul tapetud palgasõdurite hulk on päris hunnitu, peategelased kui Richelieu aegsed Rambod (aga milline elegants või nurjatus nende mõõgaviibutusi ja jalahoope saadab!). Ahjaa, vastamisi on siis Richelieu Prantsusmaa ja iidne Musta Küünise salaselts, mida juhivad... lohed. Jah, lohed (olen mõelnud David Icke'i lugemisele, aga viitsimust mitte leidnud), kes on vist allutanud endale Hispaania ja selle Loheõukonna. Aga lohesid on siin raamatus mitmesuguseid – ühed, kes juhivad teispoolsusest maiseid organisatsioone, ja teised, kes on enamvähem karjalooma tasemel ja teevad loheomanikele suuremal või vähemal määral kasulikku tööd, olenemata rindejoonest. Nojah, ei tule vast üllatusena, et nii mõnigi “hea” ja “halb” tegelane pole päriselt see, kellena teda muidu tuntakse. Ja de Treville on nagu ikka üldarmastatud musketäride kapten ja korraks vilksatab Athos, kes tilpneb muidugi musketäride sõbralikus peres.
Pevel maksab vähe lõivu üldhariduslikule harimisele ja nii ta aegajalt seletab, et vanasti ikka elu teistsugune ja Pariis teistsugune, tänavad kitsad ja mudased jne – mis pikapeale muutub suti tüütavalt kordavaks. Aga jah, ikkagi põnev ja kiire lugu, actionit kurguauguni – mis on raamatu puhul tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar