28 juuli, 2011

Indrek Hargla – Kadunud hingede ajaraamat (Looming 7/2011)


Hargla – rahvakirjanik nõudlikuma maitsega lugejale; üldiselt paistab, et ajakirjade ja antoloogiate tekstides paneb autor rohkem diipi kui poppides raamatusarjades. Ja kui ma nüüd midagi aru saan, siis siin keerab Hargla kokku ühe “söö-palveta-armasta” vaimus õudusloo (no kellele õudus, kellele teaduslik fantastika, kellele eneseleidmine – tõlgenda kuis tahad). (Tasub meenutada seda, mida Richard Villems on kirjutanud naiste DNAst – miks, lugege ise.) Samas ma pole üleüldse tuttav “söö-palveta-armasta”-õudusega, ehk ajan umbluud ja autor mõtles miskit muud. (No lugejana on mulgi omad õigused!)

“Tehnoloogia oli välja töötatud mõnikümmend aastat tagasi ühes ülikoolis, ent teadlased jõudsid uuringutes surnud punkti, ja ärimehed võtsid asja üle. Inimese aju paremat sagarat oli võimalik nõrga magnetväljaga stimuleerida – täpne doos ja tehnoloogia olid muidugi ärisaladus –, et käivitada ajurakud, mis on justkui programmeeritud religioosseks kogemuseks. G-Exi välja töötanud ja maailmaturule viinud Hershing Group väitis, et juba neandertallased said teadlikuks oma surelikkusest ja olid võimelised kogema usulisi elamusi. Vasak ajupoolkera arendab välja inimese eneseteadvuse, ja kui see saab edenemise käigus aru oma surelikkusest, siis tabab aju šokk. Parem ajupoolkera hakkab välja töötama kaitserefleksi – midagi peab olema veel, midagi, mis kestab edasi, teadvus vajab kinnitust oma surematuse kohta. See on toimunud inimese eest varjatult, inimene ei tea enamikku asju, mida ta aju teeb, teadvus ei saa lihtsalt leppida tõdemusega oma paratamatust hukust, teadvus vajab leevendust, kinnitust surematusele, et ta kestab edasi, ta vajab kontakti, suhestatust selle andjaga. Nii et enamik prohvetite ja pühakute usulisi kogemusi olevat tingitud parema poolkera teatud kindlate ajurakkude keemilistest reaktsioonidest, neid on stimuleerinud mingi elamus või kogemus. See võib olla juhtunud kõrbes taevatähti vaadeldes, pühakojas, tugeva psüühilise läbielamise järel, aga seda on võimalik esile kutsuda ka kunstlikult. Miski peab need ajurakud aktiveerima ja Hershing Group teadis lahendust.” (lk 912-913)

Et siis lähitulevikulaadne maailm, kus võimalik tehislikult kogeda eeltsiteeritut, Euroopas on ühisrahaks mark ja Metaweb on vägevaim sotsiaalvõrgustik. Mis on juhtunud? Teadlased leidsid kosmose tumedast ainest Jumala, mis on väljendatav üheselt valemis, kus on jadas sada nelikümmend üheksa märki (lk 920); inimesed on muidugi segaduses, ühed tervitavad rõõmust kiljudes uuenevat maailmakorda, teised on nõus traditsioonilise korra nimel vägivaldseteks lahendusteks. Ja selle keskel on keskealine sigimatu kosmeetik Kärt, kes peale abielu luhtumist ja uimastitega trallitamist tunneb end hingeliselt tühjana ja ei reageeri enam laksule (isegi eksabikaasa upub kuhugi ära!). Ta loeb üht raamatut (tekst tekstis ehk üks diipe) ja ta saadetakse palverännakule (no vabatahtlikult ikka). Ja juhtub seda ja teist (kes millist teksti kirjutab?), muuhulgas selgub jumala tõeline olemus ja kuhu tüürib kommertsteadus. Aga mitte ainult.

Nojah. Hargla romaanidest lühemad tekstid tekitavad minus ebalust (nagu nüüdki, see pagana tekst tekstis tekitab parajat segadust), aga vähemalt autor saanud muud teha kui vanade tallinlaste kallal roime sooritada. Sama ajakirjanumbri ühes artiklis saab Hargla veelkord sõna ja räägib oma tegelaste loomest, millest siis üks tsitaat.

“Loos peab olema mingi mõistatus või saladus, mis teksti lõpuks selgub, mille järel tegelased kogevad või tõdevad midagi. Lugu tingib tegelaste käitumise ja nende “arengu”, sest loo lõpp peab põhinema kõigel eelnenul ja olema kõigega seostatud. Tegelased on need, kes lugu üleval hoiavad, see on nende elamise lugu. Teksti käigus realiseeruvad episoodid tegelaste elust, mis moodustavad mõnikord eraldi allsüžeed või novellid, kui need tekstist välja noppida.” (lk 994)

ulmekirjanduse baas 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar