Mart Vabar – Moodsad Muinaslood (2010)

Tekste võib vist nimetada sotsiaalmajandusliku koega muinaslugudeks. Ühiskonnakriitiline! Ja nii. Vabar on piisavalt hull ja vajaks hädasti kedagi, kes ta tekstide keelelist külge vähe siluks, mis muudaks tekstid loetavamaks – kui aus olla, siis segab lugemist. Autor vist imiteerib muinasjutu keelt (ehk siis rohkem jutustamist ja vähem möla), ent see tekitab üllatuslikult olukorra, kus on kokku lükatud palju veidra ehitusega lauseid, mida pole just lihtne jälgida ja nautida. Tekstides napib kas poeetilisust, stiili või kergust (no ühtlane segane stiil on iseenesest olemas, aga see on selline nišitoode, mis vajab sama veregrupiga lugejaid) – ühesõnaga, rohkem õhku ja pause ning loomulikumaid lauseid. Ja mis küll juhtus avaloos “Sinisilmne lugu” - lugu on lugu kuni põlenguni, peale mida toimub (mulle) arusaamatu lagunemine, kogunevad kõiksugu asjapulgad, kes räägivad peategelasest sabatut juttu kui mingist triksterist vms. Mingi hetk tuleb ise enda tekste võõra pilguga vaadates näha, mis sobib, mis mitte; kõik pole kuld, mis hiilgab.

Nojah, käesolev postituski särab sellisest mõtteselgusest, et endalgi on piinlik.