Kena näidend, mida võiks kooliõpilased teha, milline rõõm oleks lastel seda etendada.
Jant sellest, kuidas Jupiteril käivad neelud kaunitar Alkmene järele ning ta kehastub naise sõjateel viibivaks abikaasaks Amfitrüoniks – ning veedavad naisega kuuma armuöö. Kõik on wunderbar. Ainult et õige Amfitrüon avastab järgmisel päeval tagasi koju tulles oma mittesobivuse sarvekandjaks – kui selgub, et Alkmene oli naa. Oh häda. Jupiteri ustav kaasjumal Mercurius omakorda aitas patutööle kaasa sellega, et kehastus teener Sosiaks – ja originaalSosia pole sellega samuti rahul (Mercurius on üldse näidendi päiksekeseks, õelust ja kelmust täis jumaluke, ja Sosiagi on igati lööv argpüks). Segadust kui palju. Noh, näidendi lõpus teatab Jupiter taevaavarusest (tõepoolest!), et Amfitrüon peaks hoopis õnnelik olema (tõepoolest!), et Alkmene nõustub magama vaid temaga (tõepoolest!) – isegi Jupiter ise pidi selle tegevuse nimel meheks moonduma (nojah). Lõpp hea, kõik hea, peagi sünnib Alkmene-Jupiteri järglane Herakles.
Tegemist on muuseas komöödiaga.
“SOSIA: Jah, minu Minalgi mind kaua veenda tuli.
Mind masendas, et on veel teine Mina mul.
Ma algul arvasin, et mees on lihtne suli,
kuid lõpuks siiski viis ta tõeni välja mind
ja silmast silma siis ma nägin iseend.
Sel minu Minal seal on täpselt minu kuju,
kõik ühtub – viimane kui žest,
rüht, ilme, meeldiv väliskest,
ja kui ei oleks tal niisugust riiutuju,
ei leiduks üldse teist nii armast inimest.” (lk 46-47)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar