29 juuli, 2011
Sergei Dovlatov – Kompromiss (1995)
Üks külas viibiv tuttav imestas, et Dovlatov on mul ribadeks lugemata. Tõesti, võiks üle lugeda, mõtlesin... Mõeldud, tehtud – ja hea oli. Lihtne, siiras, irooniline. Mõtlik ja nukker. Aga mitte ilulev. Absurdne. Sest Brežnevi-aegne Nõukogude elu ju oli... Formaalselt päris lobisev, üks absurdne kirev stseen järgneb teisele. Anekdoodid pikitud irooniliste vaheletorgete ja resigneerunud mõtteteradega.
Raamatus on tegelikult kaks lugu. „Kompromiss“ ja „Meie omad“. „Kompromiss“ jutustab 70ndatel Leningradist Tallinna emigreerunud kirjaniku ajakirjanikuaastatest. Eelmisest lugemisest oli meeles põhiliselt uljus ja seikluslikkus. Tegelikult üsna õudne ennasthävitav sunnitud pseudo-askeldamine, laveerimine. Napsu võetakse pidevalt, sest elu on kuradi masendav. Raudse eesriide taga oled lihtsalt sunnitud kompromissidele minema. Moraalsed dilemmad, nõrkushetkedel ükskõiksus ja käegalöömine, ettearvamatud aktsioonid. Koguni sellises ulatuses, et Pagari tšekistidki on nõutud.
Avan raamatu suvalisest kohast ja leidsin midagi üsna iseloomustavat. Minategelane on kutsutud toimetaja juurde ülesannet saama (lk 55):
„Ühesõnaga, teil on eruditsiooni ja huumorimeelt. Teil on omapärane stiil. Vajaka jääb vaid sisemisest keskendumisest ja distsipliinist... On aeg asi käsile võtta. Jõuda, nagu öeldakse, suure ajakirjanduse põllule. Mul on üks huvitav ettepanek. Paide rajoonist tuli teade... Keegi Peips andis rekordilise koguse piima...“
„Kas Peips on lehm?“
„Meie omad“ on Dovlatovi perekonna lugu. Siin on karakteri markeerimist paari tabava iseloomustava joonega. Värvikad grusiinid ning juudid:
„Minu emapoolsel vanaisal oli üpris raske iseloom. Isegi Kaukaasias peeti teda keevaliseks meheks. Naine ja lapsed värisesid tema pilgu ees.
Kui talle miski ei meeldinud, siis tõmbas ta kulmu kortsu ja hüüdis bassihäälega:
„ABANAMAT!“
See salapärane sõna otse halvas kõiki. Sisendas müstilist õudu.
„ABANAMAT!“ käratas vanaisa. Terve maja oli hoobilt hiirvaikne.“ (138)
Tegelikult on seegi õõvastava inimvaenuliku jaburuse, nõukogude argipäeva lugu. „Kompromissist“ nõks emotsionaalsem. Vihapisar nöörib jutustajal aeg-ajalt, lõpu poole, kurku. Vaheda iroonia ambivalentsus muutub jõuetuks rapsimiseks... Lugu lõpeb jõudmisega New Yorki. Resignatsioonile lisandub magus nostalgia... Rahulik, veidi isekas nukrus.
PS. Mina-tegelane dešifreeris sõna ABANAMAT ülikoolis õppides. Mind vaevab see praegugi. Küsimus lugejale: mida see ometi tähendab? Mingi judaistliku/varakristliku taustaga fraas, lühend, ümbertõste? Google (see ju kah üks monster...) nagu ei aita. Märkige kommentaaridesse palun.
PPS. Eestikeelsetes tõlgetes puudub üks Dovlatovi kirjutamisprintsiip. Nimelt: igas lauses on sõnade alguses erinevad tähed. Seda on toodud Dovlatovi napi lause põhjuseks. Et lause on napp, sest leksikast jääks puudu. Kindlasti. Ent käesoleva arvustuse sissetoksimisel ilmnes veel üks asi. Sõnu vast isegi jaguks, eesti keeles. Olgu, pikki kiillauseid läheb tõesti raskeks teha. Aga pikas lauses on tüütu jälgida seda kordusprintsiipi. Ilmselt jäi kuhugi mõni viga ka sisse... Ühesõnaga, sõnavaras on huvitavam uidata ning lauset varieerida, kui pingsalt tähti jälgida. Ehk siis, napimas lauses on hoopis vähem tuima raamatupidamist.
Dovlatovi päevad kohe-kohe tulemas!
Kohtumine Dovlatoviga Tallinna öös
hakkasin huvi pärast vaatama, et kas tegid dovlatovit... ja alles teise lõigu teises lauses on algustähe kordus (kompromiss ja kirjanik).
VastaKustutaabanamat - tõenäoliselt moonutis väljendist ебёна мать või ёбана мать
VastaKustuta