Naistekas siis muusikafestivalide raames laste eostamisest, rasedusest, sünnitusest, titeeast ja hilisematest lastega seotud rõõmudest-muredest. Korraliku kujundusega popromaan, sobivalt lühikeseks liigendatud tekst ja loetavalt igati arusaadav, parajalt paks samuti. Ahjaa, peale emadusmurede on siin veel melu, mehed ja seks. Aga poole raamatu pealt mõtlesin tõepoolest pooleli jätta, kõik see titejutt ja nii, natuke liig.
“Vihm, vihm, vihm... Kilekeepidesse mähkunud kuulajad kõiguvad vabaõhulavade ees muusika taktis nagu kahvatud kummitused. Seda enam torkavad silma need, kel on indu ja jaksu möllata vihmasajus. Kes seda suudab, on järelikult elujõuline mees või naine. Tõenäoliselt jagub tal jõudu ja energiat ka seksimiseks!” (lk 77)
““Pikk mees, suur riist, lühike mees, väike riist,” leelotab Bändimagnet. “Mulle ei meeldi väikemehed. Voodis, ma mõtlen. Mujal on lühemal kasvul ka oma plussid: näiteks tantsimise ajal hõõrub mehe riist su häbet. Pika mehe riist pungitab vastu su kõhtu, mis pole sugugi nii erootiline, ja temaga suudeldes jääb kael ülespoole vahtimisest kangeks.”” (lk 219)
No eks see raamat ole omamoodi ood rokkivale eluviisile, viidates ühtlasi selle tumedamale ja mõttetumale poolele. Kes joob end surnuks, kes rasestub ja kes langeb aidsivangi. Ühesõnaga, moodustub sõpruskond “Armunäljaste festival”, kes väisab aastaringselt festivale. Nauditakse muusikat, möllu, mõnuaineid ja juhuseksi ning välditakse palgatööd ja väikekodanlust. Eluviis on koriluse tasemel, ikka peost suhu, elatakse telkides ja korjatakse taarat ja muud raha saamise viisid. Aastad kuluvad, sõpruskond täieneb ja väheneb, saadakse kuulsaks ja tehakse ise bändi ja mandutakse, jõutakse selle hirmsa neljakümnenda eluaastani ehk siis 18 aastat on vaid möllatud ja lällatud. Kõik kordub kordub kordub, ainult et ümbritsevad näod on üha nooremad ja tiba raskem on neile muljet avaldada. Raamatu lõpus toimub teatav selginemine ja ellujäänuid tabab happy end.
Ausalt öeldes ei oska raamatust suurt midagi kirjutada. Tekst on hooga kirjutatud, möllu ja värki ja mõtteteri, aga noh, olen sutt vale lugeja. Tegevus jookseb läbi mitme vaatepunkti, sõna saavad nii naised kui mehed (a miks Arhivaar selline deus ex machina on?), seksimisest räägitakse nii tihkelt, et vahel tahaks nagu vaheldust. Sõna “armunäljased” kordub tekstis va tihti, loodetavasti ei pea selle sõnaga enam kuskil uuesti kohtuma. Ühesõnaga, väike probleem on selles, et see hümn rokkivale eluviisile vajaks natuke vaheldusrikkust – või ongi teksti mõte jõuda ennasttühistava musta auguni? Ei tea, võib-olla. Hea, et peale avapeatükki pole juttu konkreetsetest bändidest, võib vähemalt kujutleda, et tegelikult kogetataksegi head muusikat.
Kokkuvõtvalt siis – tore, et raamat on korralikult teostatud.
“Võib-olla kirjutan ma ilma menuta veidi vähem, kui siis, kui mu raamatute järele oleks suur nõudlus. Ent igal juhul jätkan ma kirjutamist: kui selleks on olemas sisemine sund, siis ei ole enam võimalik mõistuslikult otsustada, kas seda kasutada või mitte. See otsus ei ole minu enda teha. Ma lihtsalt kirjutan, sest tunnen, et muidu on midagi puudu. Muidu ei ole ma terviklik.” (lk 386)päevaleht
loen ja kirjutan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar