Lugu siis sellest, kuidas suundutakse otsima salapäraseid koopaid, millest on jutustanud Euroopa rännumeestele ja teadlastele Amasoonia indiaanlased. Lõuna-Ameerika padrik on teatavasti läbi uurimata jne.
“Ta wärises hää meele pärast, tundes end elektripaadil warjul olewat, mis nii hästi oli korraldet, nii hästi warustet, nii mugaw igapidi. Mitte sellepärast, et ta awantüüre, imelikke juhtumusi ei oleks armastand wõi et tal hulljulget südidust oleks puudund. Aga kõige kangelasemeelsemadki armastawad end warjus tunda ahastuste ja hirmude suurepärase luuleloo ees.” (lk 9)
Aga padrik on teatavasti ohtlik, nii langeb nende laev ühel hetkel näiteks pantrite rünnaku kätte. Hirmus öö!
“Siis, kahe wõi kolme nende liigutusega, mida silm ei mõõda, waid mille ainult silmapilkne fotograafia kinni püüab, oli rüselemist, püssipäraga löömist, - ja jaaguari nähti siruli maas, Ulglave ta pääl. Rewolwri pauk lõpetas looma.
“Sellega ei ole weel lõpp!” kisendas wõitja.
Ta näitas teisi ähwardawaid jaaguare saarekesel.” (lk 12)
Ent indiaanlastest teejuhtide abil jõutakse viimaks selle salapärase koobastikuni, kuhu saab laevaga siseneda. Avaneb seninägematu pimedusemaailm oma fauna ja flooraga. Sõidetakse tunde tontlikul jõel, kuni jõutakse kose lähedale, kus siis peatutakse ja osa seltskonada läheb jalgsi edasi. Jõutakse imepärase tasandikuni, kus mäletsevad kõiksugu hiiglaslikud lojused ja...
“Oi! need hiigla-nahkhiired, nende suured lennud kose kohal, nende edastagasi lendlemised tasandikul... Kõik lindude graatsia oli neile omane, aga neis oli midagi suuremat weel, mingisugune liigutuste waimukus, mis kõrgemate imetajate tõule omane.
“Need on selle looduse kuningad,” mõttes Ulglave. “Looduse katse – kes teab – lendawat inimest teha.”
Ja nahkhiire ja inimese keha ehituse isesugune sarnasus, mis teda nii sagedasti oli imestama pannud, waldas ta mõistust.” (lk 24)
Kes teevad nende mäletsejatega säändseid tempe.
““Hei! mul on mõte, et need loomad orjad wõi teenijad on... ma hakkan ikka rohkem ja rohkem uskuma, et need hiigla-nahkhiired kõrgema mõistusega on ja muid loomi oma alla oskawad heita, ja et nad muud endalle ei nõua, kui osa werd, mis iga loom neile peab andma, nagu meie lehma piima wõtame... nagu sipelgad oma teenijate-täide magusat mahla sööwad...”
“Wististi!”” (lk 26)
Vampiirid jälitavad rändajaid. Ühel hetkel tabab mehi rammestus, mis veel hullem, selle maa-aluse tasandiku valgus hakkab hääbuma. Inimesed vajuvad unne.
“Ta imestab, et ta enam hirmu ei tunne. Ta käsi kobab enda ümber, ta puutub ühe siidist nahaga kokku, ta tõmbab käe hirmunult tagasi. Ta saab aru, et wampiirid ta seltsimeeste pääle laskuwad, et nad pea ka tema pääle laskuwad, et end tema werest toita. Ta tahab üles tõusta, sirutab oma käsi, aga ta nõrkus on wäga suur ja ta kukub jälle maha, ta wajub sügawasse unesse, ilma et oleks omal kaelal ja rinnal pehmet leiget raskust tunnud, ühe looma südametuksumist, kes ilma waewata oma toitu looduskuningalt wõtab.” (lk 29-30)
Ärgates on nad nõrgad (aga ikkagi elus!) ja puudub proviant. Püütakse kängurut maha nottida, aga no tõesti ebaõnnestunult. Meeleheide ja lootusetus võtab tinaselt võimust. Aga siis tuleb tagasi üks vahepeal kadunud indiaanlasest teejuht ning juhatab tagasi laeva juurde, millega purjetatakse päevavalgusse ning ollakse rõõmsad ja uhked seikluse üle.
Ei saa kuidagi öelda, et oleks raamat, mida peaks lugema. Teksti võiks muidugi ümber kirjutada, rohkem lahti seletada neid vampiirhumanoide.
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar