24 august, 2011

Jüri Ehlvest – Palverännak (2005)

Kolmjalg ja merihobuke ja Tema, need me sõbrad kolmekesi. Lühinägelikult võiks öelda, et ehk tegemist hullumeelseima teosega, mida olen eesti kirjandusest lugenud, nii lagunenud proosat just tihti kätte ei satu. Ja vaikselt tekib küsimus, et kas kõike sobib avaldada; no igal juhul Ehlvestil enesetsensuuriga probleeme pole. Raamat koosneb siis tekstidest, mida minategelane kahe nädala jooksul loomemajas viibides korrastab raamatu jaoks (suisa ajakajaline – ikka viited 2004-2005 aastasse ja mõne nime suudan minagi reaalse inimesega seostada), lõhutud tervikud ja laastud. Esil on lahkuminek, hullumaja, mõnu- ja raviainete tarbimine, kirjutamine, hullumeelsuses olemine, suitsiid. Kõigest vaimustavast mängulisusest hoolimata mõjub Ehlvesti kirjutatu vägagi masendavalt, see enesega umbejooksmine ja põhja kihutamine, häirivalt alasti hingetragöödia.

“Nii et vabandus on leitud, ma pole nii algaja kirjanik, et arvaksin, et vabandada üldse ei või. Ma vabandan, et mu raamat ei kanna läbivalt kõrgeid moraalseid norme eriti kõrgel, sellega, et kolmas palve ei tule mulle praegu meelde, kuid võib-olla ta lõpuks tuleb. Seni peab lugeja aga arvestama, et kõik, mida siin raamatus õpetatakse, ei pruugi kanda absoluutse rikkumatuse pitserit, näiteks kui ma pidasin eelmises peatükis võimalikuks oma pojale (väiksemale), kes praegu on alles viieaastane, soovitada, et kui saad mingi jälgi teoga hakkama, näiteks lööd kellegi maha, et siis mängi lolli, tähendab, kuigi ma pidasin võimalikuks sellise elutarkusega lagedale tulla, ei tähenda see sugugi, et lugeja peaks nende sõnade järgi talitamagi, pojast rääkimata. Kas kedagi ka just maha peab lööma, sedagi ma ei tea.” (lk 63-64)

“Tartu novell” (lk 117-131) on vägev stiiliõppetund. Ja üldse need hullumaja lühitekstid raamatu viimases kolmandikus. Veider ja õudne maailm.

“Ühe oma lemmikkirjaniku populaarsest teosest olen ma teinud seesuguse väljakirjutuse:
“Or is it worth seeking even if the Universe is inexorably moving towards death.”
Ma tahan seda va ineksoraablust kasutada ka armastuse juures. Ma kavatsen universumi asendada armastusega. Ma mõtlesn seda umbes nii: kas on mõtet otsida üht puudutust, üht naeratust, üht musi, üht ühet iga jumala päev, teades samas, et see armastus jookseb paratamatult surma.
Vabandust, ineksoraablilt surma. See on et pigem halastamatult. Arm on surmas halastamatu.” (lk 216)

5 kommentaari:

  1. Kas keegi Ehlvesti raamatuid tahaks mulle müüa? Eriti "Hobune eikusagilt". tel 5 6 6 2 2 7 4 0

    VastaKustuta
  2. Ehlvesti "Palverännak" on tõeliselt vägev teos.

    VastaKustuta
  3. on vägev, jah. tahtsin just öelda.

    VastaKustuta
  4. "Hobune Eikusagilt" eest olen valmis maksma ligi 30€, teiste eest natuke vähem. Võtke ühendust...

    VastaKustuta
  5. selles delfi foorumis käib agar raamatumüük, ehk sealt nokiks.
    http://naistekas.delfi.ee/foorum/list.php?8
    ära ainult seal nii otse hinda maini.

    VastaKustuta