15 august, 2011

Marianne Ravi – Press (1998)

Transilik lugemine, šikk ribaraamat, selline proosa on vahva ja kuskil sügaval ängistav.

“Paadimees-tüdruk, kiilakas, sukeldujamaski ja katkiste sukkadega (vt. saapaid!!!).
Plika piserdab bensiiniga ja mõlgitab haamriga kiirkaatrit. Ta ei süüta seda enne,
kui on end täiesti alasti koorinud. Mehed tõttavad juurde, ulatavad noored käed,
katsuvad, kontrollivad eneste olemasolu ja taustaks on muusika.
Lossimäed.” 
“Aga algul mõtlesin praadida mune ja teha juurde salatit, kuid külmkapis olid
munad just otsa lõppenud ja seepärast valisin makaronid - 
Kuus kuuli vastu suletud ust. Karmiinroosa, oranž, hõbevalgem, kuldkollane,
kahvaturoosa, pärlmutterroosa. Tühjaks imetud tulemasinad. 
- ja seepärast valisingi makaronid, mis olid olemuselt palju huvitavamad kui tähed
või sarvekesed, meresõitjate toit. 
Tükike limusiinimetalli keele alla. 
- pikad ja peenikesed makaronid. Kuni need keesid, vaatasin ajakirja,
kus modellid millegipärast karjuvad, nagu seisaks keegi sul selja taga. 
Viadukt, mille peab enne kasutamist kividega inimtühjaks loopima. 
Tahan ära.” 
“Musta painajaks on osoonivärvilised golfimängijad ükskõik millisel maastikul.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar