Peeter Grünfeldt – Mälestused Juhan Liiwist (1920)

Et siis mälestused Liivist, aga ühtlasi saab ka kena ülevaate Grünfeldti ajakirjanduslikust karjäärist ja muidu pereelust.

Politseiriik anno 1893:

““Kellest sa ometi räägid, Liiw?” küsime meie.  

“Kellest, kellest?” wastab Liiw. “Ei tea, kellest küll muust kui politseinikkudest! Ühed neist walwawad mind maal, teised walwawad ja salwawad ja halwawad mind linnas. Mine, kuhu tahad, ikka on nemad sääl risti tee pääl ees. Tee, mis tahad, aga lahti neist ei saa! Tulin maalt üsna salamahti ära, et nad mind ei näeks. Walisin üsna kõrwalised teed. Aga kuhu sa ikka lähed? Jõuad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mäe all ja wahib ja wahib, naerab ja irwitab! Tulen temast rahulikult mööda: tema pöörab ka ja wahib mulle järele, wahib ja irwitab! Ptui, kui häbemata! Homme päew lähen politseimeistri juure ja küsin järele, miks ta mind oma sulastel igal pool luurata laseb! Sedawiisi ei wõi enam elada!”

Nüüd teadsime kurba tõde, mis Liiwiga oli juhtund: tema põdes taga-ajamise haigust, see tähendas idee fixe, nagu ei jäetaks teda kusagil rahuse, waid lastaks teda igal pool politseinikkudel walwata.” (lk 21-22)

Kuidas Suur-Eesti ideed ellu viia:

“Siis, äkitselt, pööris ta otsekohe minu poole ja pajatas: 

“Tead, Grünfeldt? Ma olen selle asja üle nüüd põhjalikumalt järele mõtelnud ja otsusesse jõudnud, et see nii ei lähe! Mulle pakutakse juba ammu Rumeenia krooni. Aga et ma juba Poolamaa kuningas olen, kelle wastuwõtmiseks Warssawis suuri pidustusi ette walmistetakse, siis ei wõi ma Rumeenia krooni enam wastu wõtta. Lubasin selle küll juba Söötile, aga nüüd, siin sinu laua ääres istudes ja nähes, et sul lapsed on, kellele kindlat tulewikku waja, küsin ma: mis teeb Sööt kui üksik wanapoiss Rumeenia krooniga? Ei. Temale ma seda nüüd enam ei anna. Ma annan ta sulle!” 

Jälle wahtisime üksteisele üllatatust otsa.Siis ütles mu abikaasa:“Täname, herra Liiw! See kulub ära. Siis saame kord ometi ka kuninglikult kõhud täis süüa ja hästi riides käia, mis ajakirjanikuna mõnikord wõimatu on!” 

Wastus meeldis Liiwile; ta naeris waljusti ja hääsüdamlikult.” (lk 28)

1911:

“Kui ma Tapal, kus rong pikemat aega peatas, puhwetisse läksin, nägin Liiwi rongi ees uhkelt, pää püsti, edasi ja tagasi jalutawat. Nähtawasti etendas ta oma waimus parajasti Poolamaa kuninga osa, kes minusuguse hariliku pääle wõis ülewalt alla waadata.
Minu küsimuse pääle, kas ta minu seltsis puhwetisse ei soowiks tulla, wastas ta õlgu kehitades ja majesteetlikult:“Ei ole aega!”Siis pööris ta lühidast mulle selja ja jatkas oma jalutuskäiku.” (lk 32)