Tuudur Vettik – Koorijuhi käsiraamat (1965)

Lihtsalt mõned tsitaadid koorijuhtimise võlumaailmast, sest, ma ei tea miks.

“Koorijuhi korraldusele lauljate asetamisel peavad lauljad alistuma vastuvaidlematult. Siin ei tohi olla võõritimõistmisi, kuna iga koorijuht soovib oma kooritöös saavutada parimaid tagajärgi. Eriti naishääled võtku seda tõsiselt ja teadku: koorijuht ei saa neid kõiki paigutada esimesse ritta!” (lk 56) 

“Kui koor on lavale läinud, süveneb esinemispalavik veelgi. See on hea esinemise kurjemaid vaenlasi. Koor tunneb end ebamugavana, tema hingamine on rabe ja õhku ei jätku. Ja nii läheb kontserdi algul paar laulu ikka kuidagi aralt ja häbelikult. Mõnikord ei saavutata tasakaalu enne kui kontserdi teises osas. Sellise ebamugavuse vältimiseks ja laval kodunemiseks lauldakse kontserdi algul tavaliselt koori motot ning alustatakse kontserdikava mõne vanema, korduvalt kavas olnud hoogsama ja ladusama lauluga.Siin aga võivad lauljad, ka igaüks individuaalselt, omal algatusel nii mõndagi ära teha. Kõigepealt ärgu seistagu pingul olekus. Hoiak olgu vaba, sportlikult lihtne ja kodune. Kui on lavale asutud, lastagu kõhulihased korduvalt lõdvaks, kopsud õhust tühjaks ja tehtagu paar-kolm korda sügavat sisse- ja väljahingamist. Kõike seda tuleb teha aga publikule märkamatult.
Sellist kõhulihaste lõdvendamist ja sügavat sisse- ning väljahingamist on lauljatel soovitav teha ka üksikute laulude vahepeal. Aega selleks jätkub publiku aplausi ajal küllaldaselt.” (lk 64-65) 

“Häälepartiidest on soovitav õpetada esmajoones bassipartii kindlalt selgeks! On ju bassi hääl harmoonia vundament. Bassi julgel baasil leiavad ka ülemised hääled kergemini oma õige koha puhtas harmoonias. On bass julge, on harmoonia selge. On bass ebakindel, on harmoonia segane.” (lk 67) 

“Teises järjekorras mainime laulu toonist vajumisel ebatäpse kuulmisega lauljaid. Üksainuski selline hääl tekitab laulu intonatsioonis segadust, mis siis veel, kui neid leidub rohkem. Eriti raske on lugu siis, kui selliseid lauljaid on äärmistes häältes, sopranis ja bassis. Toonis kõikumine on siis surmkindel. Seepärast peavad koorijuhid vabanema ebatäpse kuulmisega lauljaist!” (lk 145)

Vettiku jutt õigest hääldamisest jms on tegelikult päris huvitav.

“Tükike proosat: Nenntigem tõikka, ett sõna silppide sellge häääldamine annab laulule hoooppis suurema elutukkse, tuuues ühhtlasi esile teksti mõttte sellguse ja arusaaadavuse. Kõiikke seda ülaltooodut arrvesse võtttes oleks soovitav lauulude tekkste transkibeeerida foneetiliselt!” (lk 155) 

“u-häälik on väga õrn ning nõuab laulus absoluutselt puhast hääldamist. Väiksemgi kaldumine o suunas, ja juba kuulemegi mitte u-d, vaid o-d. Aga see toob endaga kaasa päris kaelamurdvaid sõnamoonutusi, näit.: luba – loba, juba – joba, suga – soga, tuul – tool, suu – soo, suur – soor, kullane – kollane, uksed – oksed jne. Kuidas võiksime küll leppida sellise hääldamisega: No tere-tere, jomal-eme, kolla Joola! Jo ammo joba pole näinod ma sino kaonist nägo! Kas pole see lodeva ning lohaka hääldamise kõrgsaavutus ja maitsetuse tipp, nii nagu ka lause Fr. Schuberti laulust “Muusikale”, laulduna nii: Sa, kaonis konst, moll' avad taeva oksed!” (lk 170) 

“Nagu nägime, on vokaalide hääldamise vead peaasjalikult lohakus- ja lodevusvead. Koorijuhil tuleb sellisele lohakusele teha lühike lõpp! Laulja-solisti mureks olgu aga, et ta ise neid lohakusi enesele ei luba! Laulja suust kukkugu sõnad kui kuld!” (lk 171) 

“Nii oleks kontserdikava üldine plaan: algusesse kergemat ja vanemat, keskele raskemat ja tõsisemat, lõppu aga lõbusamat. Kergemaga hakkame kuulajaskonda n.ö. “kütma”, et ta muutuks raskemale ja tõsisemale vastuvõtlikuks; kui tõsisema muusikaga oleme saavutanud meeleolulise kulminatsiooni, siis lõbusaga hoiame selle lõpuni.” (lk 210-211)