Alain Daniélou – India ajalugu (2011)

No mida kirjutada raamatust, kus ühe maa hiiglaslik ajalugu võetakse lühidalt kokku? Kõik need nimed ja sündmused, mis vidinal silme eest läbi lipsavad, oimetuks teeb see linkide kogum (tegelt ei viitsinud viidetest täpsustusi lugeda). Autor on vist üpris vaimustunud hinduismist ja selle tolerantsist teiste suhtes ning näeks India õiget arengut ja õitsengut selle valitsema asudes, millest võib lugeda näiteks üsna pateetilistel viimastel lehekülgedel (no raamatu lõpp läheb autori elavast kaasaelamisest vähe nihu).

“Tänu pere- ja külaühiskonnale on India suutnud säilitada enamuse oma tavadest, teadmistest, filosoofiast ja kunstidest. New Delhi hüpiknukud ei suuda seda ka ülima pingutuse korral muuta. Hindu tavad on liiga inimlikud, liiga arenenud, liiga iidsed ning hõlmavad liiga suurt elanike hulka, et kultuurirevolutsioonid, sissetungid või aegade muutumine suudaksid neid hävitda. Needsamad tavad on aidanud Indial säilitada oma identiteeti läbi tuhandete aastate, samas kui teised iidsed tsivilisatsioonid on üksteisele järgnenud sissetungide ja ülestõusude käigus minema pühitud.” (lk 355)

Aga nojah. Raamatu algus ja lõpp on rahulikumalt “tarbitavad” - alguses on tekst rohkem ülevaatlikum ehk siis nö ajaloo algus ja moodustumine (ja autorgi vaimustunum) ning 19.-20. sajand on paratamatult tuttavam. Vahepeal on siis India suurte impeeriumite loetelu ning seejärel islami sissetung ja võimutsemine (ehk siis voog dünastiaid ja sündmusi, üks murrangulisem kui teine). Autorile mõneti lõppebki kõik huvitav islami tulekuga. Ja omaette vihaobjekt on Gandhi, kes on pea eelmise sajandi suurim kurjategija, kuna pole õige suhtumisega indialane.

“Muslimite Indiasse jõudmise hetkest alates pole selle maa ajalugu enam huvitav. India ajaloost saab pikk ja üksluine mõrvade, tapatalgute, riisumiste ja hävitustööde loetelu. Nagu alati, mil barbarid on hävitanud tsivilisatsioone, pühkinud rahvaid maamunalt minema ning pidanud säärast käitumist kiiduväärseks tegevuseks, tehti siingi kõike seda islamiusu “püha sõja” nimel, ainsa Jumala nimel, kelle tööriistad muslimid uskusid end olevat. Alates 632. aastast vältasid muslimite vallutused kaliifideks nimetatud ilmalike ja vaimsete juhtide käsualustena Euroopas, Indias, Kagu- ja Kesk-Aasias ning Hiinas pikki sajandeid. Loomulikult oli ka vallutussõdades vaheaegu, mil “head” kaliifid või ülemvalitsejad üritasid edendada sallivust ning huvitusid islamiusustamata maade teadusest, kunstist ja filosoofiast. Säärased valitsejad panid aluse islamimaailma peamistele ajastutele. Ent need olid üksnes hingetõmbeajad, millele järgnesid alati kõikehävitava usuhulluse ajastud.” (lk 209-210) 

“Selleks et mõista Gandhi iseloomu, tuleb pidada meeles, et ta oli bania, kaupmeeste seisuse liige. Indias on igal kastil oma iseloomulikud moraalsed, intellektuaalsed ja usulised tõekspidamised, mis teevad neist omamoodi sekti. Läänes on India kaupmeestele mõttelaadilt kõige lähemad anglosaksi kveekerid. Seda kasti, kuhu kuulus M. Gandhi, iseloomustavad äärmuslik puritaanlus, range taimetoitlus, metafüüsiliste mõtete ja filosoofilise kultuuri täielik puudumine, mida korvab ülim usuline tundelisus, mis väljendub pühapäevakoolilikus kunstis, mille värvilisi kujutisi võib tänapäeval leida kõikjal. Heategevus on üks neist voorustest, mis küll õigustavad kaupmeeste saamahimu, ent ei lepita ühiskondlikku õiglustunnet. Jäine puritaanlus varjab ebaausust raha- ja äriasjus. Kus iganes nad ka ei viibiks, varem või hiljem läheb kõik indialastest kaupmeeste omandusse.” (lk 315)

Natuke uskumatuna tundub, et kuidas peale kõiki hävitusi muistsest Indiast üldse miskit säilinud on; silmade väljatorkamisest võib vist pikapeale painajaid nägema hakata. Aga vanad india kohanimed on luulelised.

“Seejärel ründas 'Ala'ad-Din raadžputte. Ta vallutas Ranthambbori, Chittori tolleaegse tuntud kindluse. Iga kord, kui kaitsjad olid lootuse kaotanud, korraldati kindluses kohutav jauhar'i riitus. Suurde õõnsusesse tehti tohutu tuli ning kõik naised viskusid leekidesse, et häbisse langemisest pääseda. Seejärel väljusid raadžputid kindlusest ning said ründajate kallale tormates kõik hukka.” (lk 220 – mis mõttes “iga kord”?) 

“Satnamide ülestõus Patiala ja Alwari piirkonnas polnud nii edukas. Satnamid olid sõjakunstis vilumatud talupoegadest mungad. Mogulite sõjavägi sai neist hõlpsasti jagu ning surmas nad kavakindlalt viimseni, muutes kogu piirkonna inimtühjaks.” (lk 252 – tõepoolest, “polnud nii edukas”)

Soomere leiaks siit raamatust oma paleokontaktide teooriale kõiksugu toetavat materjali.

“India aarjalaste keel, vedasanskrit, on üks vanimaid teada olevaid indoeuroopa keeli, milles on säilinud kirjalikke ürikuid, ja millest välja kasvanud keeli endiselt kõneldakse. Sanskriti keel kuulub samasse keelkonda nagu kreeka, ladina, bretooni, leedu, pärsia ja germaani keel. Üksteisele järgnevate sissetungide tulemusena asendasid indoeuroopa keeled järk-järgult draviidi keelkonna (kuhu kuuluvad iidsed tamili, sumeri, gruusia, kreeta, etruski, egiptuse, tuareegi, baski, albaania, peuhli ehk fula jt keeled) mõjud India ja Vahemere piirkonna keeltes.” (lk 40)

Enne ja pärast Aleksandrit oli kreeklastel ikka hullult tegus elu India aladel, vaat kus mehed ikka.

“Samas ei tasu Aleksandri sõjaretke tagajärgi üle hinnata. Sidemed Kreeka maailmaga olid küll olemas, kuid India poliitika, majandus ja ühiskond ei lasknud end neist muuta. Kreeka mõju kunstile ja kirjandusele jäi väliseks ja teiseseks nähtuseks, mis ei muutnud aluspõhimõtteid. India kunstnikud olid püsiva mõju väljakujunemiseks liiga isikupärased, liiga peened ja liiga selgelt välja kujunenud. Kreeka-budistlik kunst on huvitav eelkõige ajaloolise iseärasusena. Sel hübriidkunstivoolul polnud aga mingit mõju Kreeka-Rooma ega hindu kunstile, mis liikusid eri suundades nagu ka nende ülimalt eripalgelised kultuurid. Tuleb ära oodata keskaja ja gooti kunst, avastamaks, et Lääne kunstivormid on põhimõtete poolest sarnased hindu kunstiga. Tegu on fenomeniga, mis senimaani on jäänud seletuseta.” (lk 93-94)