13 oktoober, 2011

Anna-Maria Penu – Kes kardab Aafrikat? 1. osa (2011)

Tegemist siis reisiromaaniga, mida hakkasin eelkõige romaanilootuses lugema. Aga va napilt on siin reisiromaanis romaani (iseenesest muidugi, mis on reisiromaan - “Kapten Granti lapsed” äkki? “Matk naeratuse eest”?), saame ülevaate Uganda linnakultuurist ja -eluolust ning eurooplase jahmatusest sealse eluga kokkupuutumisest ning ka pahameelt meestekeskse ja ebademokraatliku ühiskonna pärast. Aafrika, see äraspidine ja multitahune kontinent. Ent tegemist pigem isikliku reisikirjaga, mitte siis romaaniga. (Milline sõna esineb siin lõigus tervelt kuus korda?)

Lugu siis sellest, kuidas peategelane Penu läheb Ernestoga Ugandasse – et naine saaks asuda ühes kohalikus ajalehes tasuta praktiseerima. Käib siis teine praktikandina Kampalas ringi ja suhtleb kohalikega ja satub eri olukordadesse suhetes võimuesindajate jms (aga altkäemaksu ei annagi) ja üritab omapoolselt kaasa aidata ugandalaste ühiskonna paremale järjele saamisele. Penu (tegelane, mitte autor) on igati erksa suhtumisega ja püüab võõras kultuurisegadikus hakkama saada, ta ei tegele sügavama järelemõtlemisega, autor kirjeldab Penu reportaažlikke reaktsioone ümbritsevale ja juhtuvale. Maailmaparandamine kerge naiivsusega (või siis siirusega), natuke jääb selgusetuks miks autor selle Penu ikkagi Ugandasse seiklema saatis. Ajalehes praktikandina töötamine ei kuulu just elu õnnestumiste hulka ning kangelasel tekib ajapikku kartus, et võib kogemata osutuda samasuguseks märtriks nagu mõned aastad tagasi üks teine eurooplasest praktikant, kelle vihased kohalikud Ugandast minema kupatasid. Kas see juhtub ka meie kangelasega (väga võimalik!), saab vast teada reisiromaani järgmis(t)es osa(de)s. Aga kes teab.

“See on siin alati nii. Nali läheb sujuvalt üle süngeks looks ja vastupidi, nukrus asendub sõrmenipsu väel naeruga, kõik järjest, hingetõmbepausideta. Taoline üles-alla kõikuv emotsionaalsus tekitab sõltuvust, paelub sind esimesest hetkest peale. Jutustajaga on imekerge kaasa minna, lasta end lennutada, suigutada, erutada, üllatada, ja siis korraga visatakse sind tugeva mürtsuga vastu maad. Nüüd ma juba tean, et see on nii, sellist vestluskunsti nad harrastavadki, sest ugandalased on ennekõike ja peamiselt lugude jutustajad. Ja lugude jutustamise juures pole mitte kõige tähtsam puänt, vaid tunnete vikerkaare loomine, mis raputab, mudib, voolib kuulajat nagu tahab, sest oma tundeid on meil väga raske kontrollida, teiste omadega mängida seevastu hirmlihtne. Jah, kuigi nüüd tean, et nende vestlusmustrid on teistsugused ja vahepeal isegi näib mulle, et mõistan neid mängureegleid, saan aru, teen pooltoonidel vahet... siis silmapilk hiljem tajun ikkagi, et tegemist on vaid illusiooni, meelepettega, sest ma ei oska rääkija tekitatud tundekeerisest hoiduda, vestlusest terve nahaga, hinge kriimustamata väljuda. Ma ei oska veel tabada nende lugude pulssi, tuksuda nendega ühes rütmis.” (lk 114)

Mõneti huvitav, et peategelane on Kampalas koos elukaaslase Ernestoga, siis mehest on juttu vaid möödaminnes – et käiakse koos sõpradega mõnel ekskursioonil (mees on vait, sõbrad räägivad naisega) või mees juba magab, kui Penu öösel voodi jõuab vms. Muidugi, kodust ja õrnutsevat elu ei peagi kirjeldama, lihtsalt aegajalt on selline nagu... valge laik tekstis, ei kipu suurt aru saama, et tegelane on tegelikult kaksi Ugandas (samas – selline ongi kirjanduslik tekstiloome). Möödaminnes mainin sedagi, et sooline võrdõiguslikkus peabki valitsema, toetan kahe käega ja üleüldse ei kritiseeri või ironiseeri autori ja tegelase maailmavaadet.

Vahel on tunne nagu autoril puuduks mõningane distants romaani ainesega, pole võetud aega kirjutamiseks, tekst natuke nagu mustandi moodi, ehk siis reportaažlikkus või liiga kitsas voolusäng romaani jaoks. Vahel vajub autor enesedefineerimistega natuke sõnasegadusse või uperpallitab (mitte et käesolev postitus nüüd esineks mõtteselgusega, endalgi piinlik). Ühesõnaga, reisi on, aga romaani napilt, tegemist ikka reisiraamatuga või kuidas neid kutsutaksegi.

“Tahan, et ta näeks mu soovi, püüdu toimuvast aru saada, kuigi lubaduseta kuuldud seisukohti jagada või järeldustega nõustuda. Ja tahan, et just Esther teaks, see on äärmiselt tähtis, et minu jaoks on inimõigused universaalsed ja mitte seksistlike kultuuride, religioonide, poliitika ega traditsioonide suhtelisuse otsustada, et mitte ükski põhjendus, õigustus ega argument raskelt saavutatud, paljude elude hinnaga väljavõideldud inimõiguste rikkumiseks pole vastuvõetav. Ainult sel viisil saaks ta vähemalt proovida mõista, miks ma ei jäänud vait, miks ma ei hakka seda kunagi tegema. Tahan, et Esther näeks mind täna natukene lähemalt, milline inimene ma olen, kõikvõimalike siltideta, maskideta, teeskluseta. Milline ma olen päriselt.” (lk 138)

bukahoolik
sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar