Tagasihoidlikult arvates tundub Simmonsi sari olevat parim, mida olen ulmekirjandusest lugenud. Ja lugenud olen vähe. Põrisevad kosmoselaevad, dramaatilised saatused, plahvatavad planeedid, ülihull Veristaja, sisukad tegelased, metatraagika ja mis kõik veel – midagi enamat kui tavaline hea romaan (ja sari). Mäluprobleemid muidugi takistavad mäletamast kahe aasta eest loetut, aga vähemalt on pagana mõnus uuesti lugeda – kui esimesel korral käis parajalt närvidele nende palverändurite pikkade eellugude läbimine (Weintraubi lugu on ikka konkurentsitult kõige igavam, kõik see laps ja Aabraham, ökk), siis nüüd võtad kohe mõnuga (et siis Konsul ja PS on süüd Racheli õnnetuses?), sest – üllatus-üllatus – need lood omavadki mõnesugust tähtsust.
Kui sukelduda hetkeks arvude maailma, siis selgub selline pingerida palverändurite lugude pikkusest – Brawne 81 lk, Hoyt 65 lk, Weintraub 58 lk, Silenus 52 lk, Kassad 49 lk ja Konsul 48 lk, mis teeb ühtekokku 353 lehekülge kogu raamatu 449 leheküljest. Ehk siis u 78% raamatust. Põnev, kas pole?
Heidikud ja transhumanism, aga see rohkem järgmiste raamatute värk, millest ei hakka kunagi kirjutama. Ausalt öeldes inspireeris taaslugema see mõistusele vastuvõtmatu kirjeldus “teleporteerumisel käiteldavatest inimkehadest”, aga ses raamatus sest polnudki juttu. Kas siis tõesti tuleb järgmist lugeda...
“Rühm läks välja õhtujahedusse, varjates käega silmi taevast täitvate hääletute plahvatuste jalustrabava vaatemängu eest: erkvalged tuumasähvatused, mis levisid nagu laineringid üle taevassinise tiigi; väiksemad ja eredamad sinised, kollased ja erkpunased plasmaimplosioonid, mis ahenesid nagu vastu ööd sulguvad lilleõied; hiiglaslike põrgupiitsade välgumöll, kus väikeste planeetide mõõtu kiired niitsid valgustundidepikkusi kaari ja kooldusid tõrjesingulaarsuste rebengulainetes; hirmuäratava energia surve all hüplevate ja haihtuvate ning mõne nanosekundi pärast taastuvate kaitseväljade virmaliste sädelus. Keset kõike seda joonistasid leeklaevade ja suuremate sõjalaevade sinivalged tuumasabad taevasse täiuslikke sirgeid, mis meenutasid lõikekriime sinisel klaasil.” (lk 392)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar