Kaljo Põllu – Kalivägi (1988)

Põllu graafika on muidugi ürgne (esikaanest võiks õudukaid näha), ent alljärgnevalt siis mõned Kaplinski leelutused ugridoomi teemadel, sest küsimusi tuleb esitada.

KUST ME TULIME? KES ME OLEME? KUHU LÄHEME?

Kust me tulime? Kes me oleme? Kuhu läheme? Ei tea. Aga kuidas saab olemas olla, elada, teadmata vastust nendele küsimustele? Aga me oleme ju. Väike laps on, lind on, rohukõrs on. Aga nemad ei ole meie, nemad ei ole päriselt nemad. Kas tõesti? Kas meie, kes me üht-teist teame, oleme pärisemalt meie? Aga äkki on see teadmine vale, mis siis? Arvame, et oleme meie, aga tegelikult oleme keegi muu, mitte meie, vaid näiteks nemad. Kas teadmine teeb meid selleks, kes me oleme? Aga kas on üldse nii kangesti vaja olla meie; võib-olla saab väga hästi ka kuidagi teisiti? Olla olemas, aga olemata meie, olemata isegi laps, lind või rohukõrs, vaid hoopis midagi muud, midagi, millest ei saagi öelda, et ta on kuskilt tulnud, et ta on keegi, et ta läheb kuhugi.

MAAILMAMUNA

See ümmargune maailm, kus me elame, on seestpoolt vaadata väga suur, nii suur, et keegi ei ole jaksanud teda läbi käia ja keegi ei tea, kus ta õieti algab ja lõpeb. Keegi ei tea sedagi, kas maailm on ka väljastpoolt vaadata suur. Võib-olla paistab ta kellegi väljaspoolse silmale hoopis väike. Nagu õun või murumuna või lihtsalt muna. Kõva koor nagu taevas peal, valge nagu valge ilm selle all ja keskel rebu nagu maa. Mõnel linnul on munad sinised, mõnel kirjud – justnagu päeva- ja öötaevas. Aga kui maailm on nagu muna, kes on tema siis munenud? Mis hiiglalind see küll oli? Kust ta tuli, kuhu ta läks? Kus oli tema pesa? Kes sellest maailmamunast välja tuleb? Lind? Mõni teistsugune maailm? Seda ei tea ka keegi. Õudne on aga mõelda, et kord võib taeva sinine koor praguneda ja kaheks pooleks laiali kukkuda. Mis meist siis saab? Mis saab kõigest muust?

HINGEDE ÖÖ

Me teame, kes me oleme, me teame, kellena me läheme. Meestena ja naistena, lapsukestena ja raukadena, voodist ja põllult, adra tagant ja paadipingilt, lusikas käes ja mõõk käes, valuga ja rõõmuga, murega ja lustiga, kartes ja kartmata. Me läheme. Me läheme kõik.

Aga ei saa olla ainult minek, peab olema ka tulek. Meie, kes me läksime, tuleme ka tagasi. Ei tea küll päriselt, kellena, võib-olla inimesena, maimukesena üsast, võib-olla nähtavalt, võib-olla hoopis nähtamatult, kuulmatult, kehatult nagu tuuleke, nagu mõte, nagu uni. Aga ükskõik kuidas, me tuleme ikka, me tuleme tagasi omade juurde, me oleme teiega, me jääme teiega, me saame teiks, teie saate meiks, ikka ja alati.

TALU

On kirjutatud, et seda, mis on putukas inimesele, on inimene vanale puule ja puu kivile. Aga ei putukas, puu ega kivi ei kurvasta vist sellepärast, et nad kestma ei jää. Inimene kurvastab. Inimene otsib igalt poolt redelit igavikku, pääsu sinna, kus poleks kaduvust. Ja kui ta ise ei usu igavest elu, püüab ta end vähemalt veenda, et on midagi, mis jääb, – mälestus, au, kuulsus, nimi, töö... Ja ometi on igavik olemas. Igavik igal pool, ja alati. Kui vaid laseme käed lõdvaks ja anname pilgul otsimisest puhata, võime näha, et ka kõige üürikesemad asjad on igavikus – liblika lend, korstnast kerkiv suits, tuules õõtsuv oks, rannaliivale hääbuv laine. Igavik on meri ja meie oleme lained meres. Igavik on puu ja meie oleme lehed puus.

MAA UINUB

Nii vähe on ärkvelolijaid, nii vähe on ärkvelolekut. Ainult meie, kahejalgsed, neljajalgsed, kuue-, kaheksa- ja sajajalgsed, uimelised ja tiivulised, kes me siin elame ja liigume. Aga kõik meie ümber magab. Magavad puud, magavad lilled, magavad kivid ja kännud, magab vesi ja magab maa ise meie all. Nii see on vist seatud. Aga kas see jääb alati nii? Võib-olla on puud, kivid ja allikad siis ärkvel, kui meie magame. Võib-olla on maa ka öösi ärkvel. Aga miks ta siis ei liiguta? Vahel liigutab natuke, siis vappuvad mäed ja varisevad majad. Võib-olla on praegu lihtsalt meie aeg, meil on aeg ärkvel olla, teistel aeg magada. Kui nii, siis tuleb ehk meil aeg magada ja kividel, puudel ja maal aeg ärkvel olla. Missugune on maailm küll siis?