14 november, 2011
fs - Alasti ja elus (2008)
Igatahes on fakt, et fs-i luule mulle meeldib. Ta on parajalt masendav ja tundev, emotsionaalne ja voolav, selline luule, mis kohale jõuab ja kaasa haarab. Üle mõne aasta ma tema luulet taas lugesin ja muuhulgas sain ka üllatuse osaliseks.
Mis selgub – fs on hea, seda muidugi, aga lisaks on ta ka... kuidas nüüd öelda... lapsik. Või on asi selles, et kui tema luule mulle väga meeldib, seda enam häirivad väikesed vead. Ja muutuvad suurteks. Asi pole ka ainult selles, et teemad, millest kirjutab, oleksid lapsikud (sest iga teemat saab esitada lapsikult ja mittelapsikult), vaid asi oleks nagu rohkem selles, et luuletaja pole jõudnud veel päris... selleni. Oskuseni? Enesetsensuurini? Täiskasvanulikkuseni? Tema luule on kohati nii hea, et ununeb igasugune metatasand ja kõrvaltvaataja pilk, luule kisub endasse ja saab päriseks ning küsimus vormist ununeb täiesti. Ja siis jälle lapsus. Näiteks:
„/.../ ei ole kunagi suutnud olla
kes läheb üle laipade
rammib naisi ja viskab nurka
ja siis teeb sellest pildi
kuseb sinna peale
ja viskab rahvale näkku
või riputab õngega aknast alla
vaadake ja imetlege
lööge pihku ja langege
religioossesse ekstaasi
transsi
mis võõrsõnu on veel? /.../” (lk 56).
Selles ütlemises puudub enesekriitika, „ei ole kunagi suutnud olla” oleks justkui kahetsus, kuid kannab tegelikult mõtet, et vaadake ja imetlege mind selle eest, et ma pole kunagi suutnud olla selline, ühelt poolt endhaletsev, teisalt pooliku mõttega. Lisaks ei meeldi mulle kusemissõna ka, aga noh, see on rohkem maitseküsimus vist tegelikult. Ja mis võõrsõnu, see peaks olema luules metatasand või?
Aga see polnud parim näide. Võtame selle terve luuletuse:
„nutetud silmadega naine
punase auto roolis
auto marki ma ei tea
arvuteist yht-teist juba taipan
hiljuti ostsin mobiili
kas kunagi õpin ka autosid tundma
aga nutetud silmi
tunnen liigagi hästi” (lk 15).
Mustvalge vastandus on lihtsustatud ja läbinähtav, mina – tundeinimene, teie – praktilise maailma inimesed. Ja ma ei saa väga hästi teie praktilises maailmas hakkama, sest ma olen tundeinimene. Ja haletsen ennast sellepärast. Aga kirjutan vähemalt hea luuletuse. Ja nutetud silmad on kuidagi väga klišee.
Võib-olla saab seda, mis mind häirib, seletada pikemalt sõna „lapsik” asemel niimoodi, et luuletaja pole päris aus ja jätab mõtte poolikuks ega tunnista endale, mida tegelikult üks või teine ütlemine või mõte tähendab. Luuletused on läbinähtavad, aga mitte selles mõttes, et siirad ja selged, vaid selles mõttes, et luuletaja (inimlik!) mõttekäik ja pale on liiga hästi näha, aru saada, mida täpselt ta millegagi mõtles ja kust tuli mõte ja millest jääb vajaka. Vahepeal on see nii otsekohene ja siiras ja vahepeal on seda kõike liiga; liiga üksik kurb kangelane külmas vihmas ja tuules nutmas tühjusesse, kus kedagi pole nägemas ja kaasa tundmas ja... Selline liiga klišeelik ja romantiline poeet. Ja see häirib.
Käesoleva raamatu puhul oli pinnuks silmas ka luulekogu ebaühtlus. Umbes poole pealt märkasin, et ohhoo, siin raamatus on ju ka erinevad osad! Uue osa algust markeerib musta värvi leht, hiljem märkasin, et ka sisukorras eristatakse osi. Nojah, igatahes on selline tagasihoidlik markeering hajameelse lugeja jaoks vähe, kuna näiteks mina hakkasin erinevaid teemasid kahtlustama siis, kui luuletaja on ühes luuletuses kirjutanud, et
„olen põrandal
elus
ehkki see pidi olema lõpp
nii oli see mõeldud /.../” (lk 9)
ja mõne aja pärast on üks luuletus tervikuna selline:
„mystiline valgus
kui avan külmkapi ukse” (47).
Arvan, et üleminek ühelt teemalt teisele võiks olla konkreetsem, mitte nii üllatav.. Sest ma just olin viidud kauneste melanhoolsesse teemasse ja ahastasin luuletajaga kaasa, kui järsku muuhulgas tuleb juttu kuulekast kaalikasöömisest:
„söön kuulekalt kaalikat
ei kysi
on see tervislik
või odav
ei solva naist” (lk 49),
mis pole enam melanhoolne, vaid püüab olla naljakas. Ja see pole naljakas, kui olen veel eelmiste luuletuste ahastavas melanhoolias iseennast haletsemas. Seega tundub mulle, et fs-il tulevad masendavad ja melanhoolsed luuletused märksa paremini välja kui naljakad või teravmeelsed. Ning ehk ei arvaks ma seda, kui ühe ebaühtlase luulekogu asemel oleks näiteks kaks ühtlast.
Siin kogus on ka sotsiaalsemat luulet. Aga see polegi nii väga kriitiline, mis luuletajate puhul tavaks, kui sotisaalkurb. Kriitikat küll on, pole aga võitlevat tooni, rohkem jääb tunne, et nendib paratamatut ja kurdab, sotsiaalirooniagi jääb rohkem kurvaks ja allaandvaks.
Ja pinnale paremana jääb pigem tundeluule. Seda sellepärast, et see on ehedam, tõelisem, ja võib-olla mulle vaid tundub nii, kuid selle puhul ei jää muljet, et need oleksid miskitpidi kistud. Erinevalt näituseks sotsiaalsete teemade käsitlemise puhul.
Ja Eesti on nii väike, et see on juba mitmes raamat sel nädalal, kus esineb Hasso (Peeter Sauteri raamatus "Euroopa hulgus" oli ka), eeldan, et see sama Hasso.
Kokkuvõte.
See on lihtne ja siiras, natuke küll emolik, aga ikkagi hea luule, teadvusevool ja haarav, ja kuigi võiks ju mõelda, et teatud-kahekümne-midagi piirist edasi selline asi enam peale ei lähe, tekib lugedes tuttav tunne. Selline päris. Ja kurbhea.
*
kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis
kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole (lk 101)
*
neil päevil kuulatud muusikat
ei taha enam kunagi kuulda
neil päevil loetud raamatud
muutuvad jäädavalt vastikuks
me elame ikka
neil päevil
lubage kysida
millal siis veel (lk 19)
*
valan hunniku komme
öösel köögilauale
sobran neis ja söön
NII PALJU KUI TAHAN
sina punnis põskedega väike Indrek
ei tea et selleks peab
auku vajunud nöoga
suur ja kole fs
olema läbi elanud
suurte inimeste kannatusi
olema joonud eetrit ja
armastanud (lk 106)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar