Haruki Murakami – Elevant haihtub (2011)

Algul ei saa vedama. Pärast ei saa pidama. Murakami jutukogu on see. Halli reaalsuse testimine. Jaapanlaste veidruste hulk on muidugi muljetavaldav. Ja need söömisharjumused. See muserdab lugemisel tühja kõhtu. Tõsi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vist.

Üldiselt puuduvad tegelastel nimed. Vaid Watanabe Noburu kordub nimena kolmes (?) loos. Kas sel ka mingi sügavam seos on. Ei ütle. (Igatahes nad haihtuvad.) Tüüpiline minategelane on kolmekümnendates. Mis pakub lugemisel äratundmisrõõmu. Suurte või nappide maaniatega tegelased. Tegevused on peas nummerdatud ja vaja teha neid õiges järjekorras. Niisama hillitsetud vahtimine ja nosimine ja õlletamine. Unetus. Murakami stiil võiks olla päris jäljendatav. Autor pakub niidiotsi mis otseselt kuhugi ei vii või jäävad justkui poolikuks või lihtsalt lõpetamata on või ei ole üksindus valges müras

Häid lugusid on mitmeid. “Küüni põletamine”. “Jõepaadil Hiinasse”. “Leberhosen” on vahva lugu sellest, kuidas minategelasele jutustab naise sõbranna oma vanemate äkilisest abielulahutusest. Viiekümnendates ema saab esmakordselt välismaale puhkama ning natuke litsakas abikaasa palub endale Saksamaalt leberhosen-püksid tuua. Naine leiab parima leberhosen-poe kuskilt mägikülast ning ostuprotsessi ajal jõuab ta selgusele, et abikaasa on tülgastav. Lahutus sisse. “TV-inimesed” on midagi õuduse poole. Aga osavõtmatult monotoonne irreaalne ahistav. Väiksed TV-inimesed asjatavad kuskil reaalsuse piiril. “Tantsiv härjapõlvlane” kah midagi õudukat, noh, ongi tantsiv härjapõlvlane, kes kollitab elevantide taastootmise vabriku liinitöölist, pakub selle hinge eest naistega hingematvat sebimist. On teisigi meeleolukaid lugusid.

Pole just kindel, kas softballi nimetatakse eesti keeles “pehmepalliks” (lk 157), muteada ei tõlgita. Mitte et selle postitusega nüüd Murakami stiili jäljendaks. Ei. Lederhosen? Leberhosen? Selgusetu.

“Aeg-ajalt lendles akna tagant midagi mööda. Valge lina kihutas idast läände otsekui taimedest ja juurtest imerohtu vaaritav sorts ning õhuke plekksilt ajas oma hapra selja nõgusaks nagu anaalseksi harrastaja.” (“Rooma impeeriumi hukk, indiaanlaste ülestõus 1881. aastal, Hitleri invasioon Poolasse ja marutuulte valdused”, lk 108) 

“Seisin vaguniukse juures, pilet kaotsimineku vältimiseks tugevasti pihku pigistatud, ning silmitsesin akna tagant möödalibisevat linna. Meie linn ja eriti tema panoraam mõjus mulle masendavalt. Mind haaras järjekordselt see pealinlasele omane ängistus, mis mind aastast aastasse regulaarselt külastab, visa nagu iga-aastane traditsioon, hägune nagu sogane kohvitarretis. Määrdunud hooned, nimetud rahvamassid, pidev lärm, liikumatud autoderivid, hall taevas, kõikjale topitud reklaamtahvlid, ihad, alistumine, ärritus ja erutus. Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn.” (“Jõepaadil Hiinasse”, lk 223) 

“Ühel juuli alguse suvehommikul sain oma tüdrukult pika kirja. Ta teatas, et tahab minust lahku minna. “Sa olid mulle väga kallis ja oled ka edaspidi, aga...” Ühesõnaga, ta oli endale uue poisi leidnud ja kavatses minu maha jätta. Vangutasin pead, tõmbasin kuus sigaretti järjest, käisin väljas ja ostsin purgi õlut, tulin tagasi koju ja panin uuesti suitsu ette. Siis võtsin laualt kolm harilikku pliiatsit ja murdsin keskelt pooleks. Mitte viha pärast, ma lihtsalt ei teadnud, mida edasi teha. Vahetasin riided ja läksin tööle. Pärast seda märkisid mitu tuttavat, et ma tundun viimasel ajal kuidagi õnnelikumana kui tavaliselt. Elu on veider.” (“Pärastlõuna viimane muru”, lk 252)

ekspress
sehkendamine
õhtuleht
sirp
veerand loetud lugudest