Kui esimene lugu “Leinamäed” on üsna tasane ja vaikne jutt Barrayari kolkaoludest ja Milesi mehistumisest omasuguste mutantide tuleviku kaitsel, siis teine jutustus “Labürint” läheb päris actioniks kätte, jälle need palgasõdurid ja ports ebaeetilisi tehinguid kuritegeliku planeedi klannijuhtidega, särtsu ja ebaloomulikke kui palju. “Lõputuse piirid” on jällegi raamatu vast traagilisem juhtum, Miles satub täiuslikku koonduslaagrisse kinnipeetavaks ning alles lõpupoole selgub selle täpsem tagamaa. Ühtlasi õhutab rõhutuid vabadusvõitlust jätkama. No tubli.
Polegi varem mõistnud (või lihtsalt ei mäleta), et küürakas noormees otsib igas kenamas naises enda ema (lk 261) – et mida pikem naine, seda parem (teises loos on suisa kaheksa jalga (u 2,5 m?) pikk kihvadega mutantsõjard Taura, kellega Milesil õndsaim kahekesi olek ever).
Nikluse kaanekujundus ei lähe nagu otseselt ühegi jutuga kokku, selline kosmoselahing vilksatab vast ühes-kahes lauses.
Hea meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar