Norman Spinrad – Suur lõõsk (2001)

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kel soovi kirjutada löövat ühiskonnakriitilist proosat. Mitte et igav kopeerimine tore oleks, aga noh, see kogumik on hea näide naksakusest (eks osaliselt ole iganemist, mis parata). Spinradi stiil on meeldiv, selline ülbe ja nihilistlik kirjutamine, justkui Vonneguti bad trip. Nagu ikka, saab ameerikalik elulaad kõvasti rappimist ja näidatakse ühiskonna manipuleerimist ja ohtralt seksitakse nagu jänkud. Normaalne.

Kogumik nagu muiste – on esileküündivaid ja mõttetuid tekste. “Mõistuse laps” - võõrplaneedi parasiitlik protoplasma viib täide ükskõik millise nelja- või kahejalgse peremeesorganismi unelmate kaaslase, moondudes siis vastavalt hiiglasliku büstiga blondiiniks või veetlevaks karploomaks jne jne. Mis samas võiks traditsioonilisele elule hävitavalt mõjuda – protoplasmast kaunitar ei kanna peremeesorganismi elu edasi, peale peremehe surma moondub edasi järgmise elusolendi soovunelmaks. “See on lind, see on lennuk!” on päris montypythonlik lugu Clark Kentist ja Superdoktorist, jaburalt lõbus. “Kuldhordi viimane lahinguhüüd” - hea psühhedeelia, kuulsate mongolite seniilistunud järglaste ja ameerika maffia ja hiina kommunistide ogarast kokkupõrkest. “Suur lõõsk” - tuumapommirock, elagu kuuekümnendad. “Katkuaastate päevikud” - 22. sajandi aidsiühiskond, ameerika nakatunutest on tehtud hävitusväeosa (omamoodi võõrleegion), kes käivad teistes maades nakatamas ja tapmas jne, tasuks saavad ravimeid ja narkotse. Samas Ameerikas on karantiinitsoonid, kuhu heidetakse nakatunud jne jne. Tõbistel tekib liikumine, et mida rohkem haigustüvesid endasse koguda, selle kaudu peaks jõudma täieliku immuunsuseni. Selleks tuleb valimatult kõigi haigetega magada (ja samas ka nakatada terveid, et need kunagi immuunsuseni jõuaks). Üks teadlane avastab, et on nakatanud, ja leiutab seepeale... ravi. Mida tööandjast ravimifirma ei saa käiku lasta, sest jääks kasumist ilma. Möllu kui palju.

Mõttetud tekstid - “Hiire aasta”, “Surivoodil”, “Rahvuslik ajaviide” - nagu ikka eestikeelsete tõlgetes Ameerika spordiliigade puhul esineb erinevaid apse, nii ka siin – tekstis on korraga gigandid ja jetsid (nt lk 87), mille puhul siiski tegemist konkreetsete New Yorgi meeskondadega Giants ja Jets, väheusutav, et Spinrad üldistas kõiki sportlasi gigantideks.

“Mongoli ponid ägasid ja hingeldasid ratsanike all. Hullunud vanakesed jõudsid tulemöllu keskele ja märkasid meelehärmiks, et ääretult vähe oli jäänud põletada, röövida, vägistada, tappa.
Nad leidsid automaaturite valvatud kaubavaguni, vallutasid selle otserünnakuga, ohverdades pooled oma meestest, torkasid odadega surnuks hämmeldunud hiina sõdurid ning pistsid lõpuks vagunile tule otsa. Samal ajal kui põlevast kaubavagunist tõusis kummaliselt joovastavat aromaatset suitsu, hajusid ka viimased jäänuste jäänused, otsides, mida veel põletada, röövida, vägistada, tappa.
Tosin vanakest heitis hinge, püüdes surnuks vägistada eakat hoora, teine tosin oli hordi häbi varjamiseks sunnitud naise ponikapjade all surnuks trampima ning kaheksa siirdus selle jõupingutuse tagajärjel parematele jahimaadele.
Viisteist sõdalast sai südameataki, üritades surnuks materdada üht Cadillaci.
Pool tosinat vanakest suri kurvastuse kätte, kui piinatavad mänguautomaadid keeldusid kangekaelselt valust karjumast.
Mitmed hordi liikmed kukkusid õgima krokodillide laipu ja surid puukildude tekitatud vigastustesse.” (“Kuldhordi viimane lahinguhüüd”, lk 71)

ulmekirjanduse baas