27 november, 2011

Rein Veidemann – 101 Eesti kirjandusteost (2011)

Veidemann on üks veider virvendav nähtus, kel meeldib end ajalukku sisse kirjutada, küll on ta kuuekümnendate hääletoru või nüüdiskirjanduse ja taasiseseisvumise vallapäästja kaheksakümnendatel; ei julge kujutledagi, millisena ta end 21. sajandi suhtes näha võib (noh, allpool üks tsitaat ehk, eks Veidemanngi on hiljuti oma suurromaani avaldanud). Kirjandusest võib kirjutada väga mitut moodi (oo, üllatus-üllatus). Huvitavalt, põhjalikult, kuivalt, ennastimetlevalt, vaimukalt jne jne (tõepoolest). Siin raamatus on püüd kirjutada pühalik-hardalt, mis mõjub lugemisel nüristavalt, tulemuseks on mingi hambutu diibitsev vaimustuskarjetega maastik (vaesed TLÜ üliõpilased). Võibolla olen vale lugeja, ehk on sihtgrupiks autori eakaaslased (mitte et viriseks nüüdiskirjanduse vähese esindatuse üle, selge see, ajaliselt liialt lähedal; natuke sittnikkkräkki ikka mahtus sisse), aga lugemine mõjus energiavampiirlikult, nädal aega võttis sellest tekstist läbinärimine (õnneks oli küllaga muid häid raamatuid!). Ainus inspiratsioon, et võiks Tuulikut lugeda.

“Oleksin rõõmus, kui käesoleva raamatu kaante vahele koondatud tekstide tutvustus juhataks lugejaid avastama ja taasavastama eesti kirjandust ja et pärast seda võiksid nad minuga ühineda uhkustundes eesti sõnakunsti üle.” (lk 9)

Õigupoolest poleks pidanud seda raamatut lugema, Veidemanni valik eesti kirjandust kokku võtma on sama kahtlane kui Laari valimine ajaloo kokkuvõtmiseks, ja noh, eelarvamused ruulivad. Aga mis teha, oli ikka väike uudishimu ja vahel vaja värskendada teadmisi kirjandusloost ja ega siis ametliku kaanoniga tegemist ole. Eks Veidemanni mantlipärijaid tegutse ka noorema kirjarahva hulgas, näis kes lõpuks isehakanud paavstiks murrab.

Nojah, raamatust endast siin nagu juttu polegi.

“Just selles teoses tundus, et romaani kirjutades viiekümnenda eluaasta piiri ületanud Tuglas oli ühtäkki vaba kohustusest olla loojana eeskuju, õpetaja ja mentor, autoriteetne kriitik ja kirjanduselu primus mobile.” (lk 48)
nõudmiseni 

3 kommentaari:

  1. Ma nüüd esimese hooga ei saa pead anda, aga "primus mobile" kõlab küll väga kentsakalt. Peaks ikka olema primum movens või siis primus motor. On olemas küll primum mobile, aga see tähendab esimest liigutatavat... Aga mine võta kinni, mida see mõttehiiglane tahtis väljendada, eksole.

    VastaKustuta
  2. (uh, loodan, et väljendit valesti ei trükkinud postitusse, ei saa praegu kontrollida ka.)

    VastaKustuta