Häiriv. Painajalik ja ärritav. Soome-ugrilik variant / kõverpeegel “Alasti lõunasöögist” ja “Idioodist”, ainult et rämenarkoseksi asemel unehämar mentaalne afektitsemine, süstimise asemel vahitakse taevast ja uneletakse. Kuni saadakse konkreetselt molli või nuga, armukolmnurk osutub mitmetahulisemaks. 21. sajandi hipisitt? Veidralt aseksuaalne tekst, ilusad naised ja kõik, aga peategelane Merko on kui ihatu haige, Jeesus, ingel või Buddha. Jumalapojal polegi isa, on vaid 100 soldatit, kes ema keppisid (lk 388). Afektide road movie Tallinnas ja Eestimaa teedel; vaimu haige või vaimuhaige, kuidas keegi neist tegelastest, kukk või kana, noor või vana, kõik mingitpidi seestunud, väändunud eksistentsi. (Kas see nüüd raamatu tagakaane reklaamteksti järgi on just praeguse ajastu vaimne situatsioon, on kaheldav.) (“Alasti lõunasöök” sai torgatud siia küll seepärast, et mõlemaid nii lähestikku lugesin.)
Iga kord kui Merko vajub asfaldile või lumme pikutama või siis peidab pea põlvede vahele, tahaks kuidagi ärritunult puhiseda. See maas külitamine, lebamine assotsieerub allaandlikkusena, nõrkuse, kaitsetusena, justkui kakluses alla jäänud koer pakuks peale purelemist võitjale oma kõige kaitsetumat kohta; aga ei, Merkole on see jõu või enese kogumiseks, olemiseks; mõni muugi tegelane jäljendab takkajärgi teda. See mittesöömine, söömisest loobumine on vist millegi poolest oluline, teksti jooksul sõi ta pisut-napilt 4-5 korda, aga miks, ei oska öelda. Ilukirjanduses kõnekeele kasutamine pidavat olema üks krutskilik värk – et kuidas lugeja seda vastu võtab, kuidas see talle istub, on see mugav või mitte. Lauli kõnekeelsed dialoogid ja teadvusevoolud on kui paks uduloor koos kaugel sähviva äikesega, õige rammus ja tihe ja mõneti see väsitab – justkui liiga palju, ei mingit õhku, kraanid on konkreetselt kinni keeratud. On vaid masinavärk, milles tunned end ebakindlalt või ahistatuna. Ja teksti lõpetamatus on wtf, eksole. Aga miks mitte.
Tõeliselt häiriv teos. Esimese hooga peale 50 lehekülje lugemist arvasin paremaks raamat pooleli jätta, niigi halva tuju keeras ronkmustemaks. Aga noh, mingite päevade järel sai parema tujuga jätkatud. Sest tekst on iseenesest hea. Haige, aga hea. Segane ja auklik, aga hea. Haiguste ravi, kontrollimatu.
“Kati oli vait, vaatas teda pikalt.
“On sulle öeldud, et sa oled nagu...,” ta otsis sõnu, “nagu tühi... Ma ei tea... Tühi koht. Mitte midagi. Mõttetu... Miks sa elad? Ei, sa vabanda mind aususe eest... Täiesti mõttetu inimene.”
“Jah. Nõus.” Merko naeratas.
“Mis jah? Mis sa naerad? Keegi on sulle nii öelnud või?”
Merko noogutas. “Ema on öelnud küll. Eks tal on õigus.”
Kati sigaretiga käsi peatus. Ta vaatas Merkot mõne pika hetke. “Vahet pole,” noogutas ta siis. “Ükskõik... Anna minna.”” (lk 127)
““Sest sul ei ole nii, et sa kedagi vajad! Sa ei armasta kedagi. Sul on see hälve. Saad aru, siiralt, inimene, see on hälve! Sa ei vaja kedagi. Üldse mitte kedagi, ja oled omast arust ikka nii kuradi kohutavalt õnnelik. Kohutav! Sul ei ole seal hinges mitte midagi, mis teise inimese järele karjub ja... Saad aru, mina ei saa seda vaadata kõrvalt. See on mingi jube kurbus. Õnnetus. Kui keegi on nii üksi, et ta enam ei vajagi. Inimest. Armastust! Sellist suurt õnne, missugune... oh, mis mul on.” Kati ei suutnud korralikult rääkida, aga ta paristas edasi: “Mind ärritab see, et sa nii teed, Merko. Sa võiksid ju elada teistmoodi, aga ei, sa valid selle... Sellise, et mind ärritada.”” (lk 367)
sirp
kultuurieugeenika
postimees intervjuu
istu mu pingile, kiika mu aknasse
vikerkaar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar