Roald Dahl – Keegi sinu moodi (2011)

Dahlihuvilistele igati teretulnud raamat, olemata tuttav ta loomingu tõlgetega, võib vist mainida, et tegemist esmatõlgetega eesti keelde. Enamasti lugudes selline pursuimaailm, ikka kodanlased või rikkurid, kõik on kombekas ja viks, inimesed on vaikselt ja ohtlikult hullud. Tegevuspaigad vana hea Inglismaa, Pariis või India. Ja noh, musta huumorit ja seletamatust siin tõepoolest jagub; heldeke, milliseid võikusi võivad tegelased muu jutu hulgas rääkida (mis samas on enam kui usutavad).

“Mees lõunast” - see välgumihklikihlveo peale sõrme mahakaksamise värk meenutab mingit filmi (Tarantino ehk?).

“Galopeeriv Foxley” on päris häiriv näide koolivägivallast.

“Nahk” on esmapilgul hemingwayliku meeleoluga, teadagi, Pariis ja kunstnikud ja elust joobumus. Mis viib välja selleni, et maalikunstnik tätoveerib sõbra seljale tolle palve peale sõbra naise portree. Aastakümneid hiljem paljastab sõber selle nüüd kuulsa varalahkunud kunstniku töö kunstiavalikkusele ja mõne aja pärast... on see näitusel kui näide varasest loomeperioodist.

“Kael” on kael... mida kirvega ei puudutata... miks ja kuidas, ei ütle.

“Claudi koer” on raamatu pikim tekst, õigemini neli rohkem või vähem seotud lugu ühes, millest ehk kummitavamad on “Rotipüüdja” ja “Härra Feasey” oma painajalike dialoogidega rottidest või võistluskoerte tuunimisest. Kõige alamklassilikum lugu siin kogumikus.

“Klausner seadis kõrvaklapid pähe ja lülitas masina sisse. Hetkeks kuulatas ta tuttavat vaikset surinat. Seejärel võttis ta kirve, asus harkisjalu algasendisse ning virutas selle nii tugevasti kui suutis puutüve allossa. Tera lõikus sügavale puusse ja jäi sinna kinni, ning kokkupuute hetkel kuulis ta kõrvaklappidest kõige eriskummalisemat häält. See oli uus heli, erinev kõigest, mida ta oli varem kuulnud – räme, toonitu, võimas müra, korisev, madal, karjuv hääl, mitte kiire ja lühike nagu rooside oma, vaid pikaksvenitatud nagu nuukse, mis kestis terve minuti, kõlades kõige valjemalt hetkel, mil kirves puusse tungis, jäädes siis järk-järgult üha vaiksemaks ja vaiksemaks täieliku vaibumiseni.” (“Helimasin”, lk 178)