Olen viimasel ajal juhtunud lasteraamatuid ostma, vintaget kolme-, neljakümne aasta tagant. Tõsi, mitte lugemise, vaid pigem piltide pärast. Imelise graafika, intensiivsete värvikoosluste, visuaalselt hullumeelsete maailmade pärast. Eesti lasteraamatuid illustreerisid ja kujundasid 1970/80ndatel ju tihtipeale kohalikud kunstitipud. Tänapäeval vist on ju pigem tavaline, et kirjutavad-joonistavad ontlikud noored emad oma silmarõõmudele ja tulemuseks on lihtsalt nunnud igavad illustratsioonid, mis täiskasvanud inimesele midagi ei paku. Noil varasematel hämaratel aegadel aga lasti imelikul kombel laste, see tähendab ju nõukogude tuleviku palet tihtipeale kujundama igasugu kahtlased velvetpintsakutes onud: radikaalsed avangardistid, esoteerilistes ulmades hõljuvad hipid, hallutsinatsioonidest piinatud joodikud ja veidrikud. Mõelgem – kõik need raamatutest ja multikatest tuttavad klaabud, tõllud, kilplased, kas pole? Nojah, eks lastele mõeldud asjad on ju läbi aegade igasugust seltskonda koondanud, kui nüüd mõelda.
Huvitav, kas tippkunstnikud ja -graafikud tegid lasteraamatuid huviga ja tõsiselt? Või oli see mingil määral alternatiivne väljendusvõimalus, olgu siis näiteks kas esoteerikasse peitumine või lihtne haltuura, elus hakkama saamine? Et: kunsti teha ei lasta, saab oma ideid vähemalt kuskilgi kasutada. Ilmselt oli erinevaid kokteile, nagu ikka. Aga no mina olen küll täna neile hulludele tänulik. Põnnina oli muidugi igav tihti. Heal juhul. Vahel oli ju lausa õudne, multikaid vaadates just (ärme unusta muusikat!). Igatahes, kogu see illustratsiooniteema oleks väärt mingit monograafiat või midagi. Antikvariaadis ja veebis sorides tuleb ikka asju välja, millest aimugi pole, riiulid on pikad ja kunstnikke erinevaid.
Aga nüüd asjast. Ribamaa oli minu jaoks tundmatu. Ütleks, et selle visuaal Ott Herodeselt on üsna puine. Hea võimalus midagi huvitavat teha on kasutamata jäänud – lahendus on lihtsalt nii ilmne. Sama hull on ka tekst. Või mis – see on ikka rabav, algusest alates:
„Selles raamatukeses on juttu ribamaast. Ribamaal asub ribakolhoos. Seal on suured ribapõllud ja ribaaiad. Ribakolhoosi on ehitatud ka ribakasvuhooned, kus kasvatatakse ribalilli. Nendes ribakasvuhoonetes töötavad usinasti Riba-Mati ja Riba-Mari. Pärast tööd lähevad Riba-Mati ja Riba-Kati oma ribakoju. Päevatööst väsinuna söövad-joovad nad ribakardinaga varustatud köögiaknast välja piiludes endid ribadeks ja ribapimedas ribaöös näevad ribarasket ribaund ridaelamust.“
No see viimane lause oli nüüd siinkirjutaja ribaldõnd huumor, vabandust. Aga üldiselt nii see tekstike edasi kulgebki. Ilma igasauguse loovuse või üllatusmomendita, iga teise sõna ees lihtsalt riba-liide ja käib küll. Nagu pii keel. Tuim metoodilisus. Sest lugu, mida jutustatakse, on ka täiesti suvaline. Paljastan lõpu: ribakangelased mõistavad, et tuleb veel usinamalt ribakolhoosi orjata.
Objektiivsuse huvides pean mainima, et murran vist lahtisest uksest sisse. Nimelt on raamat lastele suures osas ka lihtsalt juhendiks, kuidas paberiribadest saab vahvaid maailmu luua, arendada lapse käelist tegevust, püsivust, mälu, fantaasiat. Materjal kasvatajele vms. Ja mis puudutab kohatist nõukaretoorikat, siis eks iga raamat on oma aja „produkt“ ja ega see polegi enam asi, mis väga huvi pakub; üsna leierdatud teema. See siiski ei vabanda asjaolu, et raamat ise on õudselt fantaasiavaene. Eks kiuslikule inimesele annab veidra nurga alla painutatud kaitsetu infantiilne lugu muidugi materjali lõputuks vaimutsemiseks. Vähemalt mingid rõõmud meil siin Rehvi- ja Kruvimaailmas.
PS. Uurisin kaarti, Ribala nimelist kohta Eestis esimese hooga ei leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar