Vaino Vahing – Lugu (1970)

Äärmiselt ebamoraalne tekst, Kuslap käib ja püüab muudkui tuttavaid naisi magatada ning samal ajal üritab tüüpilise mehena eksi käpa all hoida (okei, selles lauses on kolm ülepakutud väidet, aga võibolla mitte). Või siis Dostojevski “Idioot” (jälle!) äraspidises nihkes – Kuslap kui Rogožin ja maaparandaja kui Mõškin (korraks rollid vahetuvad). Egoistide mahavisatud armastus, vaat siis. Mina, see on riik. Halastamatu sisselõige, polegi tähtis, kas Vahingu tekst on ilustatud või ilustamata lugu (sest kirjandus pole kunagi tõeline jne).

Eks noorele lugejale võib tunduda pentsik nii mõnigi hetkeke – muudkui saadetakse telegramme ning sõidetakse Tartu ja Pärnu vahet lennukiga (kas selline liikumisviis tõepoolest eksisteeris?).

“ - Nagu loomad, ütles ta nuuksudes.
- Tema hakkab sind iga päev võtma.
- Sa võtsid mind nagu looma, kauaks ajaks ette, lausus Kati vappudes, tal käisid külmavärinad.
- Tema võib sind alati võtta, kui ainult soovi on.
- Ma ei taha teda, aga ma ei saa ka enam midagi muuta.
- Tahad sa nii kangesti temalt last saada?
- See ei ole kõige tähtsam, kuidas sa sellest aru ei saa, ja kui nii võtta, kes meist siis last ei taha?
- See on ju tema laps, me ei unustaks seda kunagi.
- Mis sellest, ta on ka minu laps. Novembris tahtsin ma nii väga sinult last saada. Sa ei olnud nõus, ei unustanud ennast isegi purjus peaga.
- Su tulevane oli kaval, nagu ma arvasin. Ta tegi sulle lapse kohe pärast seda, kui sa minu juures käisid.
- Ma ei tea, millal, sest ta ei hoidnud kunagi tagasi, juba esimesest õhtust alates.
- Miks sa mu täna Pärnu kutsusid? küsis Kuslap ja läitis sigareti.
- Paku mulle ka.
- Mispärast?
- Mõtlesin, et ehk oled nõus ta last kasvatama.
- Mitte kunagi.
- Seda ma arvasin.
- Kuidas sa võisid nii mõelda?
- Naise aru, muigas Kati.” (lk 28)