Tegemist sellise olmeromaaniga, mida ehk 80ndatel tollased autorid tahtnuks lugejamassidele kirjutada, aga ei saanud liigse söakuse pärast ehk siis kuidas küll nõukogude ajal oli kole ja kahjulik elada. Ja noh, ega Kull põhjamaise tagasihoidlikkusega tümista tollast ajastu vaimset situatsiooni, autor armastab värve ja suuri tundeid. Kui ehitajad, siis viina põlvini. Kui naistearst, siis aborte kõriauguni. Kui julgeolekumees, siis värdjalikkust põhjani. Ehk siis Kalvi ja Tiina armastuslugu ning Armini Napoleoni kompleks on pea viimase kolmandikuni päris campilik. Sest keelatud armastus on ikka nii pühalik, põhjalik, nii kaunis. Aga noh, armastuse lõpp on ka nii hingemurdev, et kurb kohe. Milline saatuste tragöödia ja nöökimine! Sest õnneks nii mõnigi peategelane pole vaid must või valge.
Hea küll, nali naljaks. Igati loetav tekst on, põnevgi. Et milline see 70ndate lõpu argipäev võis olla. Hirmus. Ja need meditsiinilised finessid. Päevalehes soovitati romaani kõvasti tihendada ehk ballasti ära visata, mis jääb küll pisut totraks ettepanekuks – sellise raamatu lugejad vast soovivadki võimalikult palju romantikat ja meenutusi nõukogude ajast, teraapiline värk, eksole. Et lugu kestaks ja kestaks... Kuigi jah, see Armini julgeolekukarjäär(itus) tekitas endaski vähe ebalust, nagu ülepakutud või nii. Ent ilukirjanduse asi polegi reaalsust taasluua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar