Bengt Jangfeldt – Mäng elu peale (2011)

Täiesti pöörane raamat. Ja soovitatav lugemine igaühele, kel soovi lugeda erakordsetest inimestest ja aegadest (milline filigraanne määratlus) – sest Majakovski ja Brikid ja nende lähikondsed seda olid sellisel ajal (eks muidugi tule arvestada, et tegemist Jangfeldti tõlgenduse ja mõningase spekuleerimisega). Ja fotomaterjal on vaimustav, kõik va fotogeenilised isikud. Raamatut ei tasu lugeda suitsiidikalduvuste või antisemiitluse põdejatel.  

Raamatus on kui kaks Majakovskit ja ta lähikonda – algul noorusuljad futuristid ja hiljem kui nõukogude nomenklatuuri liikmed, ehk siis suured vargad sõidavad tõllas ja väiksed ripuvad võllas. Omamoodi hämmastav lugu andeka luuletaja (siiski küllaltki põlatud) staariks saamisest, ja seda tänu õnnelikule juhusele (lk 204-205) – mõned tunnustavad sõnad muidu räuskavalt Leninilt ja hoplaa (mis ei tähenda siiski trükivõimaluste olulist paranemist – või noh, millist mõõtkava nüüd kasutada, igasugu kaltsakavangardistid kindlasti kahvatusid kadedusest). Mulle jääb vist igavesti arusaamatuks, kuidas nõukogude kodanikud said tollal välismaad külastada – nii käisid Majakovski ja ta abielupaar 1920ndatel üsna vabalt Euroopas (suisa kaubareisidel) või poeet ise korraks lausa Ameerikas. Ja elasid seal lõbusat elu (kuidas selleks raha jagus, ei tea, vajadusel ikka saadeti Moskvast lisa). Ja tegid kultuuri. Ehk siis elu ajal, mil kirjandus oli absurdselt ülehinnatud ja sellistel asjapulkadel lasti aegajalt möllata.

Ühesõnaga, Majakovski lugu pole tavapärane nõukogude kodaniku lugu (no mis on tavapärane, eksole) – nii tema kui Brikid ja nende tuttavad olid hallist (punasest?) massist erinevad ning mõnda aega neil lastigi erineda (nt see Lili asjadejanu või kõigi ekstsentrilisus). Ja muidugi üleüldse see kolmikkooslus, mis Brikide jaoks toimis ebakonventsionaalselt hästi (Majakovski armuvalud, nojah, olid vähe teisest ooperist). Tegemist pole mingi ingelliku kooslusega – Ossip töötas mõnda aega julgeolekus, Lili võis olla informaatoriks ja 1920ndatel oli riigitruudel kunstnikel vast loomulik teha tšekistidega koostööd. Sest ajad olid... erilised ja paljudel kihk maailma muuta.

 Ja igaljuhul on linkides vähe mõistlikumat juttu lugeda kui siinses postituses.

“Lenini suuline kommentaar oli, et Gorki on “poliitiliselt niisama naiivne, nagu ta alati on olnud”. Tema kirjalik vastus on “parima aastakäigu Lenin”. Ta ütleb, et arreteerimised olid korrektsed ja hädavajalikud, ja jätkab: “Tööliste ja talupoegade intellektuaalne jõud kasvab ja tugevneb võitluses kodanluse ja tema sabarakkude, intelligendikeste, kapitali lakeide kukutamise eest, kes peavad ennast rahvuse ajuks. Pole nad mingid ajud, vaid pask.”” (lk 190) 

“Majakovski hegemooniline taotlus olla nõukogude esipoeet muutis ta pilkele ja naeruvääristamisele kergeks saagiks. Ühel puhul tuli tema juurde keegi noormees ja küsis: “Majakovski, ajaloost on teada, et head poeedid lõpetavad halvasti: nad kas mõrvatakse või siis... Millal teie ennast maha lasete?” Majakovski võpatas ja vastas aeglaselt: “Kui veel rohkem idioote hakkab seda küsima, siis on tõesti parem ennast maha lasta...”” (lk 511)

raamatuklubi
kultuurieugeenika
marek kahro
nii ja naa
maaleht
õhtuleht
päevaleht
lugemissoovitus